Pööning on vaieldamatult üks hirmus oluline paik. Selget tunnistust annab sellest asjaolu, et sagedasti öeldakse ju mõnegi inimese kohta: ega sellel küll pööningul kõik päris korras ole. Nendega, kellel pööning puhta sassis, ei ole enamasti midagi mõistlikku peale hakata. See on nii ka hoonete puhul – kui majal on pööninguga miskit tõsiselt viltu (või puudub seesinane hullemal juhul sootuks), siis ega me ikka ühest päris õigest ja ontlikust majast kõnelda saa. Kui aga pööning on olemas, kui seda kasutatakse, seal käiakse ja seda armastatakse, siis on enamasti ka majaelanikud rõõmsad ja rahul. Igal juhul rohkem kui need, kes säärasest kenast katusealusest ilma on jäetud.
Sest pööning on lisaks kõigele muule ka oluline mentaalse tervise ja tasakaalu hoidja. Ja taastaja. Võib üsna kindel olla, et meil ei oleks nii palju ärevushäirete ega muude vaimsete hädade käes kannatajaid, kui inimestel oleks rohkem võimalusi oma aega pööningutel veeta, möödunud aegade järgi lõhnavat õhku ninna tõmmata ning kuulata katuse naksumist kuuma suvepäikese käes. Või nautida vihma trummeldamist, mida tsinkplekist katus sajakordselt võimendab – sellist kogemust spotifai pleilistidest naljalt ei saa! Kui meel mõru ja maailm tundub üleni must, siis ei ole paremat ravi, kui pööningule ronida, suure korstnajala taha hämarasse nurka pugeda ja kasvõi natuke aega lihtsalt olla. Kõige ja kõigi eest peidus. Uskuge, läheb paremaks.
Korralikult funktsioneeriv katusealune on ühtviisi tähtis nii hoonete kui inimeste puhul.
Meie maja pööning oli tohutult suur. Unisel valgusel, mis paarist määrdunud aknakesest vaevu sisse mahtus roomama, kadus jaks üsna ruttu ning mõni meeter eemal kustus selle jõud lõplikult. See oli maailm, kus valitses igavene hämarus, sarikate ülemised otsad hääbusid aga kusagil hoomamatus kõrguses täielikku pimedusse. Katusehari oli nii kõrgel, et pisikese luugi juurde, mida kasutas kord aastas vaid korstnapühkija, viis veel kaks redelit. Põrandat kattis – ilmselt tuleohutuse tõttu – enam kui kümne sentimeetri paksune peene liiva kiht. Liiv oli nii tuhkkuiv, et iga samm, ükskõik, kui ettevaatlikult sa jalgu ei tõstnud, keerutas üles lõbusa tolmupilve. See tantsis õhus tükk aega, enne kui aegamööda jälle maha vajus.
Pööning oli koht, kus aeg seisis. Õigemini – seal olid ühekorraga esindatud kõik erinevad ajad. Eelmise aasta Noorte Hääled ja Edasid, Eesti Loodused ja Horisondid, kõik kenasti pabernööriga pakki seotud, elasid katusealustes soppides kõrvuti sajandivanuste Lutheri toolidega; väikeseks jäänud suusasaapad ja karupüksid, moest läinud palitud ja krimpleenkleidid seisid pappkastides kõrvu kusagilt maalt toodud päsmeri, koorelahutaja ja muude põnevate ning tundmatute riistadega. Seal leidus kasutuselt kõrvale jäänud serviise ja reformvoodeid, ühe jalaga kiiktool ja katkine õllevinku, aknaraame, suuski ja õngeritvu, nääriaega ootavaid kuusejalgu ja veel miljon põnevat asja.
Ühel kenal kevadpäeval pööningul kolades leidsin säärasest pimedast ja varjatud nurgast, kuhu ma varem ei olnud sattunud, vineerkasti iidvanade raamatute ja kokku köidetud ajaleheväljalõigetega.
Et olin vanema venna ja tema sõprade eeskujul juba varakult väikest viisi dissident ja teisitimõtleja, taipasin kohe, et kasti sisu on päris hoopis teisest ajast, koguni teise riigikorra päevilt. Keelatuse hõng tõstis leiu väärtuse taevani. Oli selge, et pidin need kõik läbi uurima, maksku mis maksab. Lugemine oli mul ju ammu käpas ja aegagi laialt käes, aga siis kerkis ootamatu takistus – kogu kallihinnaline vara oli gooti kirjas! Olin ahastuses.
Aga ainult natuke. Sest üheltmaalt avastasin, et kui kõvasti pusida, suudan siiski üht-teist välja veerida. Ning mida edasi, seda lihtsamaks läks. Mu oma raamatud ei huvitanud mind järsku enam üldse, need kõik tundusid nüüd kuidagi … lapsikud või nii.
Kastis oli peidus hoopis teine universum. Seal oli jutustusi vagadest neitsitest ja pumatiga võitud vuntsidega härradest, merekoletistest, vapratest rüütlitest ja õnnetutest printsessidest, seal oli ajalehtedest välja lõigatud järjejutte osavatest detektiividest ja koledatest mõrtsukatest. Olin täielikult lummatud. See oli hoopis teistsugune elu, elu täis kalliskive ja salajasi varandusi ja pärandusi ja losse ja teenreid ja kummitusi ja paksu-paksu armastust.
Muidugi ei saanud ma kõigest sellest suurt midagi aru, lõppude lõpuks olin ma ju alles kolmveerand seitsmene, aga sedapalju taipasin küll, et kastis peituv maailm oli täiesti püüdmatu. Ehk just see mind nii kõvasti köitiski, ehk just see kättesaamatus ärgitas üha edasi ja edasi uurima kogu salapärast ja paljuski mõistetamatut, ent ometi nii imetabast gootikirjalist elu.
Veetsin nüüd pööningul iga päev pikki tunde ning mu vilumus võõrapärast kirja lugeda kasvas üha. Enamasti ei tekkinud mu kadumistest probleemi, vanemad arvasid, et möllan kusagil õues ja teen oma tavalisi põrsatempe. Sisetunde ajel arvasin mõistlikuks oma uuest hobist mitte väga valjul häälel kõnelda. Emps vaatas mind niigi üsna pika ja imeliku pilguga, kui üritasin mõnele eriti põletavale küsimusele ettevaatlikult ja ääri-veeri vastust saada. Küsimusi oli tegelikult kümneid, kui mitte sadu, aga ma ei saanud neid ennast paljastamata ometi esitada. Ning mida kauem aega ma pööningul veetsin, seda enam neid tekkis.
Iseäranis meeldis mulle üks raamat, mille nimi oli „Elutungi awaldused“, kuigi ma ei saanud sellest suurt üldse sotti. Ja siis olid veel „Piisonikütid“. Ja „Nimetu saar“. Ja „Rohelise mantli all“. Paradiis! Veetsin korstnajala taga madalal pingil kössitades peaaegu terve suve. Sõbrad olid mu ammu maha kandnud kui lootusetu juhtumi. Aga nende jaoks ei jätkunud mul enam tõesti aega. Ma olin hõivatud. Elasin hoopis mujal, hoopis teises ajas ja hoopis teist elu. Võrreldamatult põnevamat.
Lõpuks hakkas suvi läbi saama, sügis hiilis ligemale ning pidin hakkama ennast kooli sättima. Esimesse klassi. Aga enne, kui mind aabitsa vääriliseks pidi tunnistatama, tuli ette näidata, et olen ikka koolikõlbulik.
Seatud päeval jalutasimegi emaga koolimajja, kus kõrge komisjon mu üle pidi vaatama. Ja siis see juhtus. Kõik oli kena kuni sinnani, kui mu ette lauale asetati siili pildiga paberileht. Siilil olid teravad okkad ja täpiline kleit seljas. Kui tobe, mõtlesin, okkad tõmbavad selle kleidi ju kohe ribadeks. Kleidiga siili all oli lühike, paarirealine trükitähtedes tekst, mis mul ette paluti lugeda. Et kas ma juba tähti tunnen ja üldse. Pff, kelleks nad mind õige peavad?
Vaatasin teksti. Siis pilti. Siis uuesti teksti. Ja taipasin järsku õudusega, et ei tunne ühtegi tähte ära. Mitte ainumastki! See oli seosetu abrakadabra, suvaliste sümbolite mõistetamatu jada. Olin veetnud peaaegu pool aastat, lugedes hommikust õhtuni gooti kirja, ning selle aja sees olid „tavalised“ tähed minu jaoks sootumaks võõraks muutunud.
See oli maailmalõpp. Otsaesine tõmbus märjaks. Mis siis, kui mind ei võetagi kooli? Palju ei puudunud, et ma oleks nutma hakanud. Tohutu häbitunne muutis mu üleni kangeks. Nüüd arvavad kõik, et ma ei tunnegi tähti! Miks ma ometi „Ulgumere tütart“ ei taibanud kaasa võtta! Oleksin võinud neile ju sealt ette lugeda, näidata, et tegelikult oskan küll. Ja üldse mitte kehvasti! Aga midagi polnud teha, tütar oli kodus pööningul ja täpilise kleidiga siil rääkis täiesti võõras keeles.
Nii juhtuski, et liiga suur armastus trükisõna vastu põhjustas ootamatult hoopis täieliku kirjaoskamatuse. Ehk oli see osaliselt tingitud ka mõnetisest pabinast, mille rangete tädide ees seismine põhjustas, mine tea. Igatahes taandus mu äkiline düsleksiahoog õnneks õige kiirelt. Kooli ukse taha mind ei jäetud ning gooti kirja lugesin teises klassis, kui see tunnis teemaks tuli, õpetajast paremini. Palju paremini.
Nii palju siis täna pööningutest – salapärastest kohtadest, kus vahel juhtus ka kriminaalset laadi lugusid. Aga neist mõnel järgneval korral.
(ilmunud ajakirjas Edasi.org, september 2022)
siis raatsid ehk mulle ühe kohvi välja teha. Sest kohv kulub inimesele ju alati ära!
Aitäh juba ette ning kui lubad, siis jutustan Sulle veel.
Tagasiside on samuti oodatud: tere@toomasjurgens.ee