Lugema hakkasin kolmeselt. Sain selle kunsti võrdlemisi kärmelt käppa ning juba üsna pea suutsin – täitsa ise! – telekalehes näpuga järge ajades uurida, milliseid lastesaateid õhtul oodata on. Või kas üldse on. Ka esimesed raamatud lugesin läbi juba aastaid enne kooli. Juhtus aga selline narr lugu, et hoolimata oma lobedast lugemisoskusest pidin tähti õppima ka teist korda. Ja seda just seetõttu, et lugesin liiga palju. Kõlab pisut imelikult, eks? Tegelikult on kõik väga lihtne. Ja otseselt seotud kohaga, kuhu täna piilume. Ronime nüüd ettevaatlikult sellest kollaseks värvitud, pisut kõikuvast redelist üles, paotame raske laeluugi ja hiivame ennast pööningule!
Pööning on vaieldamatult üks hirmus oluline paik. Selget tunnistust annab sellest asjaolu, et sagedasti öeldakse ju mõnegi inimese kohta: ega sellel küll pööningul kõik päris korras ole. Nendega, kellel pööning puhta sassis, ei ole enamasti midagi mõistlikku peale hakata. See on nii ka hoonete puhul – kui majal on pööninguga miskit tõsiselt viltu (või puudub seesinane hullemal juhul sootuks), siis ega me ikka ühest päris õigest ja ontlikust majast kõnelda saa. Kui aga pööning on olemas, kui seda kasutatakse, seal käiakse ja seda armastatakse, siis on enamasti ka majaelanikud rõõmsad ja rahul. Igal juhul rohkem kui need, kes säärasest kenast katusealusest ilma on jäetud.
Sest pööning on lisaks kõigele muule ka oluline mentaalse tervise ja tasakaalu hoidja. Ja taastaja. Võib üsna kindel olla, et meil ei oleks nii palju ärevushäirete ega muude vaimsete hädade käes kannatajaid, kui inimestel oleks rohkem võimalusi oma aega pööningutel veeta, möödunud aegade järgi lõhnavat õhku ninna tõmmata ning kuulata katuse naksumist kuuma suvepäikese käes. Või nautida vihma trummeldamist, mida tsinkplekist katus sajakordselt võimendab – sellist kogemust spotifai pleilistidest naljalt ei saa! Kui meel mõru ja maailm tundub üleni must, siis ei ole paremat ravi, kui pööningule ronida, suure korstnajala taha hämarasse nurka pugeda ja kasvõi natuke aega lihtsalt olla. Kõige ja kõigi eest peidus. Uskuge, läheb paremaks.
Korralikult funktsioneeriv katusealune on ühtviisi tähtis nii hoonete kui inimeste puhul.
Meie maja pööning oli tohutult suur. Unisel valgusel, mis paarist määrdunud aknakesest vaevu sisse mahtus roomama, kadus jaks üsna ruttu ning mõni meeter eemal kustus selle jõud lõplikult. See oli maailm, kus valitses igavene hämarus, sarikate ülemised otsad hääbusid aga kusagil hoomamatus kõrguses täielikku pimedusse. Katusehari oli nii kõrgel, et pisikese luugi juurde, mida kasutas kord aastas vaid korstnapühkija, viis veel kaks redelit. Põrandat kattis – ilmselt tuleohutuse tõttu – enam kui kümne sentimeetri paksune peene liiva kiht. Liiv oli nii tuhkkuiv, et iga samm, ükskõik, kui ettevaatlikult sa jalgu ei tõstnud, keerutas üles lõbusa tolmupilve. See tantsis õhus tükk aega, enne kui aegamööda jälle maha vajus.