Pesuköögid olid äärelinna hoovides üsna tavalised. Tõsi, sel ajal, kui mina maailma asjadest midagi taipama hakkasin, ei kasutatud neist paljusid enam päris algsel eesmärgil. Tasahaaval hakkasid kodudesse imbuma esimesed Rigad ja Aurikad, arhailised pesuköögid ei suutnud säärase ennenägematu progressi vastu kuidagi võidelda. Näiteks Kalle hoovis olev pesuköök leidis omale uue elu ühe ärksa ja ettevõtliku naabrimehe poolt rajatud puskarivabrikuna. Et tööohutust ei olnud veel leiutatud, siis juhtus, et hoole ja armastusega loodud käitis läks ühel päeval natuke põlema. Peale seda ei saanud pesukööki enam üldse millekski kasutada.
Kardo maja pesuköök ei täitnud samuti enam oma algset eesmärki. See oli ajapikku muutunud määratlematu nime ja vihma läbi laskva katusega millekski, mis seisis inimtsivilisatsiooni leiutiste hierarhias kusagil puukuuri ja prügimäe vahel. See oli maast laeni tihkelt täis seesugust kola, mida veel päris ära visata ei raatsitud, kuid mis isegi kuuris hoidmiseks enam ei kõlvanud. Sinna ei saanud õieti enam sissegi, sest kellegi kõdunenud madrats oli usalduslikult ukse vastu nõjatunud ning pehkinud vineeriga jäädavalt kokku kasvanud. Tõnu juures seevastu oli pesuköök ühe hoolitseva mutikese kaasabil muutunud hulkuvate kasside supiköögiks, täites seega hoopis teist (ja mitte vähem olulist) sotsiaalset rolli.
Meie maja pesuköök õigustas oma nime aga igati. Vähemalt paaril korral nädalas tõusis korstnast suitsu ja katlas mulisesid kellegi hilbud või voodipesu, tihtilugu läks naabrinaiste vahel ütlemisekski, kes parasjagu pesukööki kasutada saab. Või tekkis väike nägelus seetõttu, et keegi oli seinalt kellegi teise pesukausi võtnud.
Just need seinal rippuvad suured tsinkplekist vannid ja kausid pakkusid mulle ühel eluetapil kõige enam huvi. Põhiliselt seetõttu, et meie kambani oli läbi lugematute ümberlindistuste jõudnud Kissi superalbum “Destroyer”. Peter Criss oma kassinäoga oli mu vaieldamatu iidol, nii ma lihtsalt ei saanud teisiti, kui pidin paari tema tigedamat trummisoolot seinal rippuvate (ja oivaliselt kolisevate!) vannide peal harjutama. Seda lusti ei jätkunud küll kuigi kauaks, sest meie pesuköök ei olnud eraldi hoone, vaid otsapidi tillukese hoovimaja külge ehitatud. Ja hoovimajas elas Salme, kelle voodi oli just teisel pool seina, otse mu trummide taga. Kuidas võisin mina teada, et hoovi-Salme Kissi sugugi ei austa? Või et ta oli just öövahetusest tulnud? Nii juhtuski, et kätega vehkiv ja pööraselt üürgav hoovi-Salme tõmbas mu trummarikarjäärile juba enne selle õiget algust valusa kriipsu peale. Kahju.
Emps kasutas pesukööki kahetsusväärselt sageli. Minu jaoks tähendas see tavaliselt seda, et pidin ämbrite viisi vett vedama ja katla alla puid tassima. Aja jooksul õppisin ma läheneva ohu märke muidugi põhjalikult tundma, nii et lõpuks omandasin täiusliku oskuse õigel ajal vaikselt vasakule ära hajuda. Minu meelest oli täiesti ebaaus igal reedel või laupäeval voodipesu pesta. Tühise nädalaga ei jõudnud see ju veel eriti kleepumagi hakata. Aga mis teha, emade seletamatute tujude vastu ei saa keegi.
Ühel päeval, kui emps, käed puusas, kriitilise pilguga akna ees rippuvaid kardinaid vaatas, otsustasin ma jälle igaks juhuks ta silme alt ära aurata. See oli tema eksimatult äratuntav, tüüpiline kardinavalgendamise pilk. Ja see ei tõotanud midagi head. Vastupidi, minu jaoks tähendas see pilk järjekordset raisus suvepäeva. Oleks ma osanud edasisi sündmusi ette näha… Nojah, ilmselt oleksin rõõmuga koju jäänud ja aidanud vett tassida ja puid vedada. Ehk rohkemgi, kui tarvis.
Üsna meie maja lähedal oli vana, ammuilma maha jäetud naftabaas. See oli koht, mis oma troostitus hüljatuses meenutas Tarkovski “Stalkeri” Tsooni – lagunenud, ilma katusteta ja hambuliste müüridega silikaattellistest hoonete jäänused, vagonettide väändunud liiprid tolmusest liivast üles turritamas, maa-aluste suurte mahutite luugid, igal pool loendamatul hulgal sitahunnikuid ning odekolonnipudelite kilde. Naftakat armastasid peale poisikeste ka meie kandi sopakad.
Tol hommikul, kui olime kamraadidega lõpuks jälle otsapidi naftakas maandunud, tuli kellelgi meist geniaalne idee, et teeks õige võistluse. Et kangutaks ühe luugi lahti. Ja et kelle visatud kivi kõige meeliülendavama plartsu teeb, on võitja. Tehtud-mõeldud!
Õige pea piilusimegi mustavasse sügavusse. Kusagil kaugel all läikis sünkjas masuudipeegel, nii tume, et isegi meie näod, mis luugi vahelt sisse piilusid, paistsid tontjasmustad.
Esimese kivi viskas Igor. Ausalt öeldes oli see hale. Kardo visatud silikaattellis tegi juba mehisema plärtsu. See peegeldus mõnusalt kumisedes veel tükk aega pooltühja tsisterni seintelt ning see hääl oli nii ebamaine, et olime täiesti võlutud.
Nii neid kive sinna järjest lendas, kuni ühelt maalt otsustasin midagi toekamat proovida. Leidsin ühe putka seinast varisenud tüki, kolm-neli tellist, mida mört veel koos hoidis. Suure vaevaga tirisin saagi luugi juurde ja upitasin üle ääre. Sa mu meie, milline oivaline plärtsatus see oli! See kajas veel pikalt, enne kui aegamisi hääbus. Võitjas ei saanud mingit kahtlust olla!
Igorit see uhke plärts ei rõõmustanud. Hoopis vastupidi – tema nägu kiskus korraga väga virilaks. Ühest küljest rikkus tema tuju kindlasti teadmine, et mina võitsin. Teisest küljest võis äkitselt vesiseks muutunud meeleolu põhjuseks olla asjaolu, et tema tuttuus, erkkollase- ja rohelisekirju jope oli üleni suuri õlilärakaid täis. Need nõrgusid alla nii rinnaesiselt kui varrukaid mööda, kummalisel kombel leidus neid isegi selja peal.
Selge see, et koju minna ta niimoodi ei saanud. Igori ema, väga keevaverelise (ja samavõrra ülekaalulise) uhke slaavitari viha süttis kergesti ning me teadsime väga hästi, et tema teele ei tasunud jääda isegi helgematel päevadel. Millegipärast ei tundnud ma enam ka ise oma vaieldamatust võidust rõõmu.
Õnneks tuli mulle päästev idee – meil on ju pesuköök! Ja kindlasti on emps juba tule alla teinud ja valgendab kardinaid, nagu kõik märgid hommikul näidanud olid. Me lihtsalt peseme Igori jope vaikselt ja suurema tähelepanuta ise puhtaks, vääname korralikult välja ja küll see päikese käes selleks ajaks ära kuivab, kui ta koju sööma peab minema. Keegi ei saa midagi teada. Lihtne!
Igorit valdasid küll hirmsad eelaimused, aga ega tal muud üle jäänud, kui nõustuda. Ikkagi kallis välismaa nailonjope, kusagilt Tšehhist või Jugoslaaviast. Teist niisugust ei saa enam elu seeski! Uudishimulike pilkude vältimiseks ajas ta selle seljast maha, keeras tagurpidi kokku ja me marssisime kogu kambaga meile.
Õnneks oli emps korraks kusagile läinud, võib-olla poodi või mõne naabrinaise juurde juttu ajama. Pesuköögis oli õhk puhas, katla all tuli ning katel ise kuuma vett täis. Paremat võimalust ei oleks osanud tahtagi. Kardinad võtsid katlas üsna vähe ruumi, nii et jope mahtus sinna ilusasti lisaks. Igaks juhuks valasime veel riiulilt leitud pesuvalgendit tublisti juurde ja segasime hoolega.
Vesi värvus pahaendeliselt alguses hallikaks, siis vähehaaval pruunikas-mustjaks. Valasime valgendit niikaua juurde, kuni see päris otsa sai, aga pilt ei muutunud justkui raasukestki heledamaks. Mida teha? Loopisime kolde silmini puid täis ja ajasime pesuvee päris keema, aga asi ei paranenud sugugi. Kuum aur kippus kangesti kõrvetama, kui kogu seda pruunikat kompotti pika puidust mõlaga segada püüdsime. Õhk oli aurupilvi täis, läkastasime ja higistasime nagu kõige kuumemas leiliruumis, aga pidasime kangelaslikult vastu. Sõpra tuleb ju aidata!
Hakkasin tasapisi mõistma, kui raske on tegelikult emade töö.
Siis jõudis emps koju tagasi. Pole vast mõtet pikemalt kirjeldada, mida ta asjast arvas. Seda olekski keeruline teha, sest see oli üks väheseid kordi mu elus, kui ta arvas tõesti väga intensiivselt ja palju. Siiski olen üsna kindel, et just liiga varase sekkumise tõttu ei saanudki Igori jopest õieti asja. Kummaline ködi, mille me peale tunniajalist kõva keetmist katlast ettevaatlikult välja tõstsime, ei meenutanud jopet kohe sugugi. Arvata võis, et valgendi ei jõudnud nii kiiresti mõjuda. Või jäi seda siiski liiga väheks.
Kuigi ilusasti see asi tookord küll ei lõppenud, ei minu ega Igori jaoks, aga paar väärtuslikku õppetundi sain ma sellest kogemusest siiski kaasa. Esiteks – mitte kunagi ei maksa pesta masuudis leotatud riideid koos lumivalgete kardinatega ja teiseks – kõik asjad ei pruugi keetes tingimata paremaks minna. Enda kiituseks pean tunnistama, et ei ole nende tõdede vastu rohkem kunagi eksinud.
Ja nüüd ei ole enam pesuköökegi.
(ilmunud ajakirjas Edasi.org, august 2022)
siis raatsid ehk mulle ühe kohvi välja teha. Sest kohv kulub inimesele ju alati ära!
Aitäh juba ette ning kui lubad, siis jutustan Sulle veel.
Tagasiside on samuti oodatud: tere@toomasjurgens.ee