Kaduviku kaja 4

Linna igal piirkonnal on oma värv. See ei pruugi ilmtingimata olla visuaalselt aistitav ega konkreetsete füüsikaliste nähtuste põhjustatud domineeriv valguse lainepikkus, vähemalt samavõrra või enamgi on see hoopistükkis metafüüsiline, mentaalne värvus. Subjektiivne toon, mille maalivad meie emotsioonid, kogemused ja mälestused, aga samuti ootused tuleviku suhtes. Minu jaoks on aguli värvis kindlasti killuke kuldset nagu vanaema tehtud õunamoos, tükike küpse ploomi lillat, kröömike tänavatolmu tuhkjasbeeži ning kindlasti veidike liblikakollast. Aga domineerivaks tooniks agulis on siiski roheline. Soe ja pehme, värske rohu- ja leheroheline. Sest see oli tagahoovis asuva aiamaa põhitooniks.

Aiamaa oli iga perenaise uhkus. Ja seda ei peetud lihtsalt moepärast. Ei, aia harimiseks oli olemas täiesti pragmaatiline ja eluliselt vajalik põhjus – peenrad andsid sellist toidukraami, mida mujalt oli keeruline saada või oli selle mujalt hangitu kvaliteet ja värskus moel või teisel pisut küsitav. Olgem ausad – oma aia tomatitega ei suutnud ükski poe- ega turutomat konkureerida. Peale kõigi mõeldavate köögiviljade ja juurikate tulid koduaiast ka sõstra- ja õunamoosid, kirsikompotid ja nii edasi. Leidlik perenaine suutis selle nimekirja pea lõputuks venitada. Ja koolilõpu pojengid ning esimese septembri astrid tulid samuti alati oma aia lillepeenardelt.

Aiamajandus on väikest viisi küll kammbäkki tegemas, aga mulle tundub kangesti, et aja jooksul on toimunud kerge tähendusnihe – 21. sajandil on peenranurgas kasvav kõrvits pigem dekoratiivne element. Selline elustiili-aksessuaar, mille põhiliseks funktsiooniks on instagrammis ja feissbukis laikide kogumine ning kõrvitsaomaniku keskkonnateadlikkuse, säästlikkuse ja üha kahaneva jalajälje massidele kommunikeerimine. Sest jõululauale tuuakse kõrvitsasalat enamasti ikkagi mõnest hüpervalikuga supermarketist. (Andku tõsiusklikud potipõldurid mulle see veidi vägivaldne üldistus andeks, ma tean, et teid õnneks ikka leidub.)

Aiamaalt tuli tervis mitut moodi. Terve tähestikutäis vitamiine, mis peenardelt ja kasvuhoonest taldrikule jõudis, oli üks asi. Füüsiline koormus, mis aiaga paratamatult kaasnes, oli teine, sugugi mitte vähem oluline komponent. Lõputud maakaevamised, rohimised, kastmised, marjakorjamised ning sadat sorti muud tööd andsid nii palju tegevust, et kellelgi ei jätkunud aega mõelda ei stressi, depressiooni ega ärevushäirete peale. Tüütu oli see kõik muidugi ning eks neist töödest sai igal võimalikul ja võimatul moel ka kõrvale viilitud, aga lõpuks said kõik toimetamised kuidagi siiski toimetatud. Ja mis seal salata – talvel oli ikka hää tunne küll, kui said keldrist volilt purgi moosi või pudeli mahla tuppa viia.