Sinine silt, millelt tuuled ja vihmad peatuse nime unustusse olid pühkinud, kriiksus kaeblikult roostes toru küljes. Oskar oli tukkuma jäänud ning Einari õla najale vajunud. Einar nügis ta eemale ning võttis pooleteistliitrisest limonaadipudelist veel ühe lonksu. Klaara-mamma õunavein oli üle prahi kraam.
„Ma pole veel uudist rääkindki,“ teatas ta, kui oli korbatanud varrukaga suu kuivaks äianud ja pudeli justkui pisut kahetsevalt Uunole ulatanud. „Nägin hommikul poe juures Matut.“
„On vast rajakas,“ ühmas Uuno põlglikult.
„Krants,“ nõustus ka hetkeks teadvusele tulnud Oskar.
Ei sallinud seda Matut keegi, ka Einar mitte. Aga uudis oli rääkimist väärt. „Ütles, et olla eelmisel nädalal abiellunud. Päris ametlikult ja nii.“
Vares keksis mööda teed, suled tuulepuhevil, vaatas, pea viltu, kolme bussipeatuses konutava mehe poole ning pööras siis põlglikult selja. Sinine silt kriiksus. Bussid ei käinud siin enam ammu.
Uudis oli kaalukas ning vajas pisut seedimist. Uuno maigutas kuuldut ning veeretas seda keeleotsaga tükk aega siia-sinna. Matu on abiellunud? See joodik?
Oskar ei arvanud midagi, vaid kippus jälle ümber vajuma.
„Nagu naisega või?“ uuris Uuno ettevaatlikult, kui oli kuuldu veinilonksuga alla loputanud. Sest mine tea.
„Mhmh, paksu Edaga, tead küll,“ kostis Einar. „Apteegi-Tõnni vanema plikaga.“
„See hobusenäoga? See on ju poolearuline, kas siis siuke tohib mehele minna?“ ei taibanud Uuno. Elu oli ikka imelik.
„Selles asi ongi, et poolearuline,“ ütles Einar eemale keksivat varest silmitsedes. „Üks on sopakas ja teine puhta juhm. Ma siin mõtlesin, et kuidas nad sellega üldse toime said? Ega’s abiellumine nii lihtne ka ole. Seal on korralikke riideid vaja ja üldse.“
„Jah,“ nõustus Uuno mõtlikult. „Riideid jah. Ja lipsu. Ja siis on ju dokumente vaja. Passi ja.“
„Just,“ tähendas Einar. „Passi jah. Ja mingeid pabereid on ju ka tarvis täita, aga see Eda ei tunne tähtigi. Tea, kas Matu isegi õieti lugeda mõistab.“
Kahtlusel oli alust. Matu oli joodik mis joodik. Täitsa põhja käinud.
Uuno ulatas pudeli Einarile tagasi ning nuuskas pikalt ja põhjalikult. Pisut läks püksisäärele, aga sest ei olnud suurt midagi.
„Mõtle, mida kõike on vaja veel ajada, enne kui abielusse saad,“ arutles Einar edasi. „Tuleb ju teada, kuidas seda asja täpselt talitada. Et avaldus on vaja teha ja üldse.“
„Mismoodi see käib?“ küsis Uuno.
„Novot. Sina ei tea, aga Matu, näe, teadis.“
See tundus solvav. Üks põhja käinud lakard ei saanud ometi temast oiukam olla. Uuno sülgas südametäiega. Pisut pritsis küll Oskari irvitava ninaga saapale, aga sellest ei olnud õieti midagi.
„Ja üldse on vaja kõigepealt leida keegi, kellega abielluda,“ jätkas Einar mõtlikult. „Arvad, et see on lihtne? Ja siis on vist hea, kui see teine ka nõus oleks…?“
Uuno ei olnud niipidi kunagi mõelnud. Kogu see asi tundus keerulisem, kui esmapilgul paistis. Tegelikult ei tundnudki ta kedagi, kes abielus oleks, nii et vaevalt, et see kõike seda asjaajamist üldse väärt ongi.
Aga Einar ei jätnud. Paistis, et Matu naisevõtt oli midagi temas puudutanud.
„Nii et kõigepealt pead leidma, kellega paari minna. Pead selle teise kuidagi oma nõusse rääkima. Siis pead teadma, kuhu üldse minna ja kellega kõnelda, et paari saada. Pead mõikama, mis pabereid kõik täita on vaja. Ja pass peab olema. Ja raha, et riided ja sõrmused hankida.“
Uuno vaagis kuuldut. Õudne, mis sellised sõrmused maksta võivad. Need on ju kullast. Ja kes teab, kus neid üldse tehakse… Kas ta ise saaks selle kõigega hakkama? Ei, kindlasti mitte. Liiga keeruline.
„Aga see ei ole veel kõik,“ jätkas Einar. „Matu ütles, et ega kohe ei paaritata ka. Et nemad olid pidanud ennem kuu aega ootama ja siis alles.“
Nad silmitsesid tokerjat rebast, kes teisel pool teed kuluheinast hiiri otsis. Tee oli tasahaaval maastikuga kokku sulama hakanud, peale uue maantee valmimist ei käinud siin enam keegi. Peale rebaste ja vareste.
„Kuu aega?“ ei taibanud Uuno. „Selle ajaga läheb ju meelest ära.“
Tõepoolest, see oli veel üks ületamatu probleem. Mõne nädalaga ununevad ka palju tarvilikumad asjad. Ja isegi kui keegi suudaks oma pulmapäeva meeles hoida, ei või ju loota, et ka teine seda mäletab. Või unustab hoopis paaritaja ise ära, et mis päeval ja kuhu ta tulema pidi. Ka nii võib ometi juhtuda. Ei, kuu aega on ikka kole pikk. Pealegi võid vahepeal kedagi teist kohata. Või siis kohtab su tulevane abikaas mõnd etemat tegelast, kellega parem klapp.
Kõigile neile takistustele mõeldes võis peavalu saada. Kuidas Matu, see lakkekrants, kõige sellega küll toime oli saanud? Ja ometi oli. Ehk peitus temas siiski rohkem, kui nad arvasid?
Mehed vaikisid, Oskar tukkus. Ainult vähehaaval tühjenev pudel käis aeglaselt edasi-tagasi.
„Võimatu ettevõtmine,“ teatas Uuno lõpuks. „See on ainult puhas vedamine, kui keegi suudab selle asja lõpuni viia.“ Mõni ime, et abielusid järjest vähem sõlmiti, kui nii palju tõkkeid ja karisid teel ees oli.
„Nii on,“ kostis Einar. „Ja vanasti oli veel hullem olnud… Mingid kosjad ja kihlused ja…“
„Ei, müts maha, nupumees ikka see Matu,“ pidi Uuno lõpuks vastutahtsi tunnistama. „Aga lolli moodi peab ikka õnne ka olema.“
„Just,“ tähendas Einar lõpuks. „See abiellumine… see on ikka täitsa juhuse värk. Hirmus paljude asjade õnnelik kokkusattumine.“
„Lotovõit,“ oli Uuno nõus ning võttis järjekordse lonksu.
Oskar norsatas.
Nädalad möödusid. Sügis, kuldne nagu limonaadipudelisse villitud Klaara-mamma õunavein, muutus vähehaaval külmvalgeks, siis poripruuniks ning seejärel häbelikult õrnroheliseks. Ootepaviljoni seinad olid veelgi hõredamaks muutunud ning tuul endiselt vilu. Einar kiskus jopehõlmad koomale ning nügis tukkuva Oskari eemale.
„Nägin täna hommikul poe juures Matut,“ sõnas ta siis mõtlikult kriimulist pudelit käes veeretades. „Tal ikka tõesti seda nuppu jagub. Olla ära lahutanud.“
„On vast rajakas,“ ühmas Uuno tunnustavalt.
„Krants,“ nõustus ka hetkeks ärganud Oskar.
Sinine silt kriiksus. Bussid ei käinud siin endiselt.
(Tartu, oktoober 2021)
siis raatsid ehk mulle ühe kohvi välja teha. Sest kohv kulub inimesele ju alati ära!
Aitäh juba ette ning kui lubad, siis jutustan Sulle veel.
Tagasiside on samuti oodatud: tere@toomasjurgens.ee