Kell oli varajane, Iivo oli esimene ja seni ainus klient. Ka tüdrukutest ei olnud veel kedagi kohal peale Triinu, kes praegu Iivo kukla kallal (tagant randiga!) askeldas. Iivo jälgis peeglist juuksuri vilkaid liigutusi, vaatas, kuidas hallid salgud süles olevale linale langesid ning taipas järsku, et nad on Triinuga kahekesi. Kahekesi! Kas tõesti?
Ta kuulatas hoolega, kuid peale kääride klõbisemise, õuest sisse kanduva ühtlase liiklussumina ning peegli ees laual vaikselt mängiva raadio ei kostnud ühtegi heli. Ka tagaruumist mitte. Nad olid tõepoolest omavahel. Issake, äkki on tõesti just täna see päev? mõtles Iivo erutusega. Ta tundis, kuidas süda kiiremini lööma hakkas ning selg ühtäkki ebameeldivalt niiskeks muutus. Kõik need aastad… Kas see ongi nüüd käes? Aga mis siis, kui mul äkki silpigi üle huulte ei tule? Iivo neelatas ja tundis, kuidas kurk korraga karedaks ja kuivaks tõmbus.
Ei, kindlam on pisut veel oodata ja ennast koguda, mõtles ta siis. Oluline on rahulikult ja sügavalt hingata. Aga mitte liiga sügavalt, siis hakkab pea ringi käima. Ainult paar minutit, ja kui ka siis keegi veel tulnud ei ole… siis vast tõesti!
Ta sundis hingamise aeglasemaks, sulges silmad ning püüdis ette kujutada prao seda osa, mis praegu suure Wella reklaamplakati alla jäi. See ei olnud kuigi keeruline, sest poole sajandi jooksul oli mõra ka temasse oma jälje söövitanud.
Pool sajandit! Jah, tõpoolest, nüüd juba umbes viiskümmend aastat või isegi pisut kauem oli Iivo käinud oma juukseid lõikamas alati just siin, sellessamas salongis. Miks ta olekski pidanud mujale minema, kui siin selle tööga igati ontlikult toime saadi?