Kui ma räägin keldritest, siis ei pea ma silmas neid säravalt valgustatud ja sooje, hoolikalt ventileeritud ning puhtaid kuivi ruume, kus hoitakse oma maanteerattaid, surfilaudu ja maasturi talverehve. Ma ei kõnele neist kohtadest, mis asuvad enamasti maa peal (sic!) või äärmisel juhul kusagil soklikorrusel. Pähh! Need pole kellegi keldrid. Õige kelder on salapärane, pime ja kõdulõhnaline, täis kleepuvaid ämblikuvõrke ja pahaendelist rotikrabinat. Õigel keldril on madalad võlvlaed, selle märjad, krobelised kiviseinad nutavad kadunud hingede pisaraid ning kui veab, on paksudesse kiviseintesse keegi ka sisse müüritud. Aeg lakkab keldripimeduses olemast. Ning kui hästi tasa olla ja hinge kinni hoida, kuuled seal ilmtingimata kummalisi sosinaid ja ohkeid, mis vere tarretama panevad.
Vot see on kelder.
Meie maja ei saanud paraku nii autentse keldriga kiidelda. See-eest oli Tiidu maja all just selline uhke, tohutusuur võlvlagedega ruum. Seda said kasutada ainult kummitused, sest talvekartul seal vastu ei pidanud. Kadunud hinged nutsid nii ohtralt, et kõik hallitas, isegi laed, ja kartulid läksid muidugi joonelt mädanema. Hiljem tuli välja, et asi oli hoopis mingites torudes, aga et majavalitsusel ei olnud kunagi ei aega ega juppe ega mehi, siis nii see jäigi.
Kalle kodus oli ka midagi keldrilaadset. Samas siiski mitte päris. Mamma, see tähendab Kalle vanaema, nimetas seda ’moosiauguks’. Ja auk see tegelikult oligi. Köögipõranda all, luugiga kaetud ja nii pisike, et isegi meiesugused tattnokad sinna ei mahtunud. Kui tahtsid pannkoogile vaarikamoosi saada, pidid luugi lahti tegema, köögipõrandale kõhuli heitma ja siis kusagilt põranda alt moosipurgi välja urgitsema. Ja kuna sa ei näinud, mida su käsi tabas, siis tuli enamasti kõigepealt välja mingi salat. Siis marineeritud räimed. Siis letšo. Või midagi muud sama jäledat ja söögikõlbmatut. Tõepoolest, Kalle juures võis meeleheitesse surra, enne kui moosi kätte said. No ma ei tea. Kelder või asi.