Jah, see oli nii olnud terve tema elu. Aga nüüd oli järsku kõik teisiti.
Tegelikult olid muutused alanud juba ammu. Need olid ligi hiilinud pisikeste sammude haaval, teinud seda nii tasahilju ja märkamatult, et Salve ei olnud arugi saanud. Ta tegi lihtsalt oma tööd, iga päev, endiselt suure hoole ja armastusega.
Aga lehti enam peaaegu ei tellitud, kirju ei saadetud ja postkaardid olid üldse unustusse vajunud. Nende asemel pidi ta nüüd laiali tassima tuhandete kaupa värvilisi sooduspakkumisi, ostuüleskutseid ja muud sellist kraami, mis läksid saajatele sama palju korda kui lugemisprillid pimedale künnihobusele. Peaaegu kõik, mis Salve suure vaevaga postkastidesse vedas, põlati ära ja lennutati otseteed prügi sekka. Nii et milleks see kõik? Mis mõtet on panna postkastidesse reklaame, mis mitte kunagi tuppa ei jõua, vaid lõpetavad oma elutee sealsamas prügikorvis? See tundus raiskamisena. Ja inimesed ei naeratanud enam. Ei mingit elevust ega õhinat, kui Salve postikotiga nähtavale ilmus. Vahel tundus, et teda lausa välditi. Otsekui veaks ta mingit koledat nakkust laiali.
Kuid Salve oli kohusetundlik. Ta ei pruukinud küll kõige selle värvilise klantsvärginduse laiali kandmises sügavat mõtet leida, kuid mingi iva pidi seal ometi peituma. Muidu poleks neid ju trükitud. Ja nii tegi ta oma tööd korralikult edasi. Iga ilmaga, suvel ja talvel. Nii, nagu ta eluaeg oli harjunud tegema. See töö oli ju ikkagi osa temast, mis sellest, et naeratused olid nüüd kustunud, mis sellest, et hommikune postiring enam endist rõõmu ei suutnud pakkuda. Salve oli hakanud vähehaaval ka ise kuidagi tuimemaks muutuma.
Aga iga nelja aasta tagant, kui olid tulemas valimised, elavnes ta taas. See aeg, kui sooduspakkumiste kõrval sai postkastidesse poetada valimisreklaame, meeldis talle tõepoolest. Valimisinfot laiali kandes tundis ta ennast jälle niisama vajalikuna kui aastate eest. Kui teda ei oleks, kust siis inimesed teaksid, kelle poolt hääletada? Kuidas nad kandidaate tunneksid, kui Salve nende pilte kirjakastidesse ei tooks? See oli Salve isiklik, küll tilluke, aga siiski oluline panus riigimasina töös hoidmiseks. Mis sellest, et inimesed olid muutunud tusameelsemaks ja tõredamaks, see justkui ei lugenud enam. Salve rüht muutus valimisreklaame kandes alati sirgemaks ja samm nooruslikumaks. Ning ta naeratas laialt kõigile, eriti kenasti veel neile, kes teda kõige püüdlikumalt ignoreerisid. Ta oli oma töö üle jälle uhke.