Kuivained. Nojah, vale vahe.
Ta puges ettevaatlikult ühest ostukäruga mammist mööda ning oleks riiulist peaaegu paar jahupakki maha tõmmanud. Kus pagana kohas nad siin hügieenitarbeid hoiavad? Kodupoes oleks kõik palju lihtsam olnud, aga seal käimist püüdis Kadri igal võimalusel vältida. Ei ole vaja kogu maailmale kuulutada, kus kandis ta elab.
Mantlikrae kõrgemale sikutanud, suundus ta sinnapoole, kus paistsid olevat sukkpüksid. Muidugi võisid need olla ka hoopis jalgrattakiivrid või saunavihad, nende prillidega ei olnud tõesti võimalik nii kaugelt aru saada.
Miski ei ole tegelikult muutunud, mõtles Kadri. Varem ei olnud poodi asja, sest rahakotis valitses pidev tuuletõmbus. Mida helli, tal ei olnud ju tol ajal rahakottigi! Nüüd oli tänu Sandrale küll pappi nagu putru, aga rahulikult šopata ikka ei saanud. Alatine oht, et mõni jorss ta kusagil ära tunneb ja lametsema kukub, oli Kadri koduseinte vahele enam-vähem lõksu jätnud. Jah, ta oli teatud ringkonnas tõesti üsna tuntud ja see oli ju ühest küljest hea, tagas muretu sissetuleku, aga teisalt… sellel tuntusel oli krõbe hinnasilt küljes. Isegi lihtne poeskäik oli nüüd riskantne, mis sest, et ta välja minnes ennast igaks juhuks peaaegu ei meikinudki ja igasuguste totakate mütside, sallide ning võõraste prillide taha varjuda püüdis. Muud ei jäänud üle.
Kusagil siin lähedal võiksid ju ka tampoonid olla, mõtles ta, kui oli sukkpükste juurde jõudnud. Vetsupaber ja tampoonid. Issand, milline mark, kui keegi mind neid ostmas näeks ja ära tunneks! Ma olen unelm, mitte reaalsus. Reaalsused istuvad neil kodus, lohvakad kitlid seljas ja lokirullid pähe keeratud. Unelmatel ei ole reaalsusega mingit seost. Unelmad ei käi peldikus. Ega veritse nädal aega jutti.