Kariibi meri
mühiseb samamoodi
kui Kassari laht,
ent kõik lained laulavad
seal hispaania keeles.
Medellíni öös
möllab kartellilahing.
Automaadivalangud.
Õnneks saan ma toanaabrilt
sulgpehmed kõrvatropid.
Troopikapäike –
põhjamaalt vaadates nii
ihaldusväärne.
Ometi on temalgi
needsamad mustad plekid.
Kodus on jälle
teistmoodi hea – pisut küll
kõletuuline,
kuid see-eest narkosõdu
on Eestis veidi vähem.
Uinudes suudan
puudutada peaaegu
kõiki jumalaid,
ärgates ent ei leia
iseennastki üles.
Kunsttissidega
poiss Botero kujude
vahel end müümas.
Silikooniga teenib
vist enam kui pronksiga.
Kasevete aeg
on selleks korraks läbi.
Kuid mis sest ikka.
Keegi ei jaksa olla
aastaringselt doonoriks.
Üks männikoorest
laevuke on takerdund
kaldapuhmaisse.
Lootsin küll kõrkjapaati,
kuid siin pole ka Niilus.
Aladdini lamp
keldrinurka on jäänud
tolmu koguma.
Keset ergavaid LEDe
on džinn kaotand lootuse.
Koos kaimaniga
ujuma minnes ära
pikki plaane tee.
Su elukaar võib jääda
vaid sektoriviilakaks.
Tuul on nii vali,
et puhub mõttedki peast,
müts on ammu läind…
Ah, milleks üldse mõelda?
Saaks mütsigi tagasi!
Sõidutee ääres
peesitab üks kaks-dee konn,
sile ja mõtlik.
Kolmas dee jäi kellegi
rehvimustri vahele.
Riisun ja riisun
ja riisun ja riisun ja
riisun ja riisun
ja riisun ja riisun ja
appi, kui hirmtüütu töö!
Jumal ei suuda
otsustada, kes võidab –
kas kevad või talv.
Ehk näitaksid täringud,
kumb neist peale võiks jääda?
Lumeveskid ei
suuda veel lõpetada,
suur hoog alles sees.
Meelehärmi puistates
jahvavad nad edasi.
Graafik on sassis.
Enam ei saa aru, kas
on paslik minna
lillelaadale või siis
suusamaratonile.
Öise rongiga
on talv tulnud tagasi.
Ehk Otepää poolt?
Talvepealinnas seda
vist ju toodetaksegi.
Miinuskraadidest
ei tehta välja,
käib vilgas kontsert –
vainurästad püüavad
talve lahkuma laulda.
Petis Ilmataat
võttis Maaemalt laenuks
poole kevadest.
Lubas tagasi tuua,
ent ajas jälle udu.
Kollane liblikas
kuulutab kuldset suve,
see on ju teada.
Ent kes ennustab talle,
mis karva suvi tuleb?
On’s tervislik amps
üks lihavõttejänes?
Peaks olema küll –
eluaeg mune õgind,
proteiini paksult täis.
Jõudiski kevad!
Maailm puha teist nägu,
rõõmsam ja helgem.
Aohämaruski paistab
nüüd sumedam kui talvel.
Sookurgede tants
hommikuvärskel luhal.
Päev alles tukub.
Sinagi magad vist veel,
kurgedest näed ainult und.
Kauneimad õied
võivad sirguda kõige
süngemast võsast.
Nii haprad ja õrnad, et
kirsidki kummardavad
Tagaaedades
oksterisust lõkete
maguskirbe hõng.
Kuidas hoida see alal,
et kevad ei ununeks?
Ravimtaimedes
on peidus tohutu ramm,
kõikvõimas vägi!
Millist teed peaksin jooma,
et kuulda taas sind naermas?
On kirsipuud mu
verandanurga varjus
hakand jutlema –
mesilindude keeles
sumistavad su nime.
Raudne rööpapaar
lõikab tükkideks metsad,
viilutab rabad.
Kust tuleb ja kuhu viib?
Ja milleks? Keegi ei tea.
Kuivand lehena
su mäslevais voogudes
keerlen ma ringi.
Otsekui mängukanni
sa pillutad mind aina.