Ventilatsiooniavadest õhkus kuuma, kuid hommik autoakna taga oli nii rõske, et seda vaadates kippusid isegi soojaks köetud salongis külmavärinad peale tulema. Udu voolas kahelt poolt mööda, kui masin end varahommikusest tihkest hämarusest läbi pressides mööda kitsast kruusateed roomas. Lembit silmitses pingsalt teeääri. Mustjashall oksarägu ja mullune mädapruun heinarisu, mis kraavipervi kattis, tegi ülesande raskemaks. Selles segadikus midagi silmata oli paras pähkel. Aga kogemus maksab, mõtles Lembit. Ja läbematuks ei maksa muutuda, kannatust peab olema. Ta ei olnud veel kunagi tühjade kätega tagasi pöördunud. Ning aega oli õnneks ka. Kokkulepitud ajani Kikavere põhikoolis jäi veel oma kuus tundi.
Vana silohoidla juurest keeras auto kurakätt ja veeres tükk maad piki sovhoosiaegset, nüüdseks ammu umbe kasvanud magistraalkraavi kuni Tirguojani. Kusagil seal lammil elavad saarmad, teadis ta, kuigi ei olnud siiani veel ühtegi leidnud. Tee ääres ei olnud endiselt kedagi ega midagi näha. Rebased… noh, neid oli muidu kogu ümbruskond täis, aga praegu oli veel vara. Läheb veel nädalaid, enne kui kutsikad on omapäi hulkumiseks piisavalt suureks saanud. Ise alles rumalukesed, kange avastamiskihk veres, aga ümbritsevaid ohte, neid veel õieti ei tunne.
Raadio mängis vaikselt ning inimtühjad teed mõjusid uinutavalt, aga Lembit ei kaotanud valvsust. Ta armastas neid varaseid tunde, mil öö vähehaaval olematusse vajus ning värske hommik pisitasa taevast vallutama asus. Kõik töised kohustused olid veel pea poole päeva kaugusel. Ehk olidki tema aoaegsed käigud mingis mõttes nagu põgenemine töö eest, mida ta silmaotsaski ei sallinud. Tänu neile hommikustele eraklikele tundidele muutus palga teenimine justkui millekski, mis tuli lihtsalt kusagil teiste toimetuste vahel ära teha. Nii oli kuidagi kergem.
Asi oli selles, et talle ei meeldinud lapsed. Kohe üldse mitte. Nad nihelesid ja tegid nägusid, kui ta fotoaparaadi nende poole suunas. Nad kisasid ja lärmasid, tormasid ringi, kippusid vastu vaidlema ja ei kuulanud peaaegu kunagi tema korraldusi, kui ta seda voogavat ja lärmavat amorfset massi