Kaduviku kaja proovib teieni tuua nähtusi, mis meie linnapildist taandumas või juba sootumaks kadunud. Kolame tolmustel pööningutel, kiikame pesuköökidesse, tuhnime puukuurides ja ehitame onne. Tule kaasa!
Kui kesklinna kiiskavatele klaasi-, metalli- ja betoonikuhilatele otsustavalt selg pöörata ja suvalises suunas sammuma hakata, kui mööduda ka magalate ilmetutest paneelkarpidest ja minna üha edasi, märkad peagi, et linnamaastik muutub tasahaaval kuidagi inimlikumaks. Sõbralikumaks. Majad vajuvad madalaks, taevas tundub avaram, hingata on kergem ja pilk ulatub märksa kaugemale. Tänavad ei pruugi siin olla küll nii siledad ja laiad, ehk on need pisut tolmusedki; ka võib trotuaaride asfalt olla puujuurtest praguliseks punnitatud, aga ometi tunned end siin liikudes paremini.
Elu linnaservas on igas mõttes värvikam. Ka hääled ja lõhnad on hoopis teistsugused kui kesklinnas. Muruniitjaid liigub rohkem kui autosid, kusagil lõhutakse puid, ühes tagahoovis põletatakse mulluseid lehti, kellegi avatud köögiaknast lehvib kala praadimise hõngu, aga seal, selle pruuni maja juures on vist äsja käinud sibiauto.
Oled jõudnud agulisse. Pisut veidrasse ja omapärase fluidumiga kohta, kust kunagi taheti iga hinna eest põgeneda, aga kuhu nüüd millegipärast kõik naasta ihkavad.
Muidugi on agul aja jooksul uue ilme saanud. Kesklinna silmipimestav sära ulatub pisut ka siia – üha suurem hulk auväärses eas maju on põhjalikult renoveeritud, aiamaade ja kartulivagude asemel on tasased muruplatsid ja pesuköökidest pole enam jälgegi. On hoopis nummerdatud parkimiskohad ja rattahoidlad. Puukuuridki on suuremalt jaolt ajalukku pagendatud, toasoe või gaas tuleb nüüd ju torudest ise kätte. Neid pole tarvis riita laduda. Ja kes viitsikski.