Kaduviku kaja 5

(lugu sahtlist Kaduviku kaja)
Linnad on üsna inimese nägu. Nii, nagu ka inimestele ei meeldi oma kõntsa sees elada, peidab ka linn oma jääkained ja saasta kusagile kaugemale, kus see silma ei riivaks ega hinge mataks. Ja õige ongi – Wellingtoni veisefilee uhkes restoranis ei mekiks pooltki nii hästi, kui süües tuleks sisse hingata kõrval asuvast tapamajast levivat lehka ja sulni flöödimuusika taustaks kostaks tapale viidavate veiste hädakisa. Ei, seda pole tarvis. Nii ongi kõik haisvad ja koledad kohad olnud ikka kusagile kaugemale, silma alt ära lükatud. Sinna, kus tossavad korstnad ja järve või jõkke vulisevad solgitorud linlaste tundlikku ilumeelt proovile ei paneks. Kuhu mujale, kui aguliserva.

Linna äärde pagendatud vabrikute juurde kuulusid sageli ka barakid. Olid sellised madalad ja pikad puumajad, mis vist juba ehitamise ajal vanad ja lagunenud välja nägid. Neid ei remonditud mitte kunagi, neid ei värvitud ega vahetatud katusel eterniiti, joomingu käigus katkilöödud aknaruudud lapiti vineeriga ja kui vahel kogemata juhtus, et maja ühest otsast veidi põlema läks ja mõni tuba elamiskõlbmatuks muutus, siis võttis teise otsa rahvas ennast pisut koomale ja mahuti ikka kuidagi ära. Neis majades ei olnud tavaliselt vett, kanalisatsiooni, rõõmu, unistusi ega väljavaateid. Isegi kemmerg oli üks ja ühine ning asus kusagil pimedas hoovinurgas, puukuuri taga viliseva tõmbetuule käes.

Ka elanikud olid sellistes barakkides pisut isevärki. Need ei olnud tavalised inimesed, vaid mingid veidrad statistilised inimühikud, kes olid arvel kõrval asuvas vabrikus ja hommikust hommikusse sinna tööle vantsisid. Enamjaolt olid need ühikud muukeelsed ning kuigi mõned barakid asusid üsna meie maja läheduses, otse jõe kaldal, ei tekkinud meil sealsete asukate ega nende järeltulijatega kuigi sooje suhteid. Geograafilisest lähedusest hoolimata takerdus inimlik lähedus lootusetult kõrge keele- ja kultuuribarjääri taha. Maakeelt ei mõiganud nad muidugi mitte sõnagi. See napp suhtlus, mis aset leidiski, kulges tavaliselt käte ja jalgade abil, vahel ka kive ja kaikaid appi võttes. Sageli lõppesid intensiivsemad diskussioonid lõhkiste kulmude, veriste ninade, puruks rebitud riiete ja pahaste vanematega.

Kord juhtus aga nii, et üks üsna meie maja lähistel jõe ääres asunud barakk jäi elanikest tühjaks. Ega seal lõpupoole enam palju rahvast olnudki, vast kolm-neli inimest, sest osmik oli lõpuks juba sedavõrd hõredaks kulunud, et isegi stepituulte käes karastunud Kesk-Aasia töölisklassi jaoks oli seal pisut viluvõitu. Ju nad koliti kusagile veidi veekindlama katusega ühikasse või said ametiühingu kaudu toa mõnda kommunaalkorterisse, pole aimugi. See ei olnud ka oluline. Luges ainult asjaolu, et meil oli nüüd volilt käes üks Täiesti Tühi Maja!

Me ei jõudnud sellest uskumatust varandusest veel õieti rõõmu tundma hakatagi, kui tulid majavalitsuse mehed, keerasid ukse lukku ja naelutasid aknad laudadega kinni.

Nüüd muutus elaniketa hoone täiesti vastupandamatuks. Luusisime vahel õhtuti selle ümber, püüdsime risti üle akende löödud laudade vahelt sisse piiluda ja unistasime sellest, kui oivalise peakorteri me säherdusest paleest oma kambale saaks.

Jaga:
error: Autoriõigusega kaitstud sisu! Teksti kasutamise soovi korral võtke palun ühendust kontaktilehel toodud e-posti aadressil.
Scroll to Top