Puukuuride põhiliseks funktsiooniks läbi aegade on olnud küttepuude säilimiseks sobiliku keskkonna hoidmine. Muidugi mitte ainult. Kuurides sai hoida ka tööriistu ja hobitarbeid, jalgrattaid ja lumesaane, suuski ja kalapüügivarustust. Puuhalgude taha ja vahele võis edukalt peita igasugu pisemat kraami, mis kellegi teise silma alla ei tohtinud sattuda – näiteks isa tagant näpatud sigarette, tikkude tagavara, tossupommide meisterdamiseks vajalikku kraami, kusagilt välja kaevatud sõjaaegseid mürsukesti ning padruneid ja nii edasi. Igaks juhuks tuli muidugi ettevaatlik olla, et koos puusületäiega mõni neist mürskudest kogemata ahju ei satuks.
Samuti oli puukuuridel oluline osa bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel. Haluriitade all leidis mõnusa pesakoha rotipere, sarikate vahel elasid oma vaikset ja varjatud elu nahkhiired ning otse loomulikult oli kuur kohaks, kust võis leida vähemalt tuhat eri liiki tegusat ämblikku ja vingerdavat sajajalgset.
Sotsiaalset rolli ei saa samuti alahinnata. Kuuride juures oli alailma keegi, kellega juttu ajada. Võis ka lihtsalt niisama puusaagimispuki otsas kõõluda ja kuulata, kuidas naabripapi vestis lugusid elust tsaariajal. Suviti, kui just lausa vihma ei kallanud, istus ta ikka oma kuuri ees madalal järil ning nokitses midagi teha, küll vestis kärbsepiitsale uut vart, parandas potisanga, teritas nuge või remontis proua jalgratast. Ning alati oli tal meile midagi jutustada. Kuulasime, suud ammuli. Vene-Jaapani sõda tundus nii müstilisena ja muinasjutulisena, et ma olin üsna veendunud – ta on selle meie jaoks välja mõelnud.
Kuurid on soosinud teadusliku mõtlemise teket ja arengut. Kevadeti sai kuuriseinalt esimesi, alles ärkavaid porikärbseid püüda. See oli lihtne – nad olid veel nii uimased, et lasid end üsna lihtsasti tikutoosi vangistada. Kui selliseid sumisevaid topse juba küllalt kogunenud, tuli need ettevaatlikult vett täis lasta ning sügavkülma panna. Paraku ei andnud krüogeenika-alased eksperimendid oodatud tulemust, sest ükski kärbes, kelle hiljem üles sulatasin, ei tahtnud millegipärast uuesti ellu ärgata.
Kuurid pakkusid vahel ka ootamatut silmailu. Läbi tagaseina laudise pragude sai üsna hästi kõrvaltmaja aeda piiluda. Kui oli eriti ilus ilm ja kui väga-väga vedas, siis võis juhtuda, et meid õnnistati iseäranis kauni vaatepildiga sellest, kuidas naabermaja naised päikest võtsid. Me saime poistega täiesti aru, miks nad ennast põõsaste varju hoidsid. Nad ei olekski ju saanud randa minna, kui neil päevitusriiete jaoks raha ei olnud. Igaks juhuks püsisime neid jälgides hästi vagusi ja tasa. Me olime lihtsalt peenetundelised – kellelegi ei meeldiks, kui tema kehv elujärg avalikuks tuleks.