Aga loomad haisevad, nad pasandavad uulitsad ja väljakusillutise täis ja lisaks toovad kuuldavale koledaid, ebaviisakaid ja valje häälitsusi. Nii ei jäänud linnaelanikel muud üle – tuli leiutada autod ning hobused linnast välja kupatada, tuli leiutada pastörisaator, et piimakari linnast eemale saada ning tuli leiutada elekter ja külmikud, et lihunik saaks oma ohvreid kusagil kaugemal nuumata.
Nii pagendati loomad tasahaaval linnasüdamest ikka kaugemale ja kaugemale.
Aga agul – see ei ole nagu päris linn. Nõnda juhtuski, et hulk linnamüüride vahelt eksiili mõistetud elajaid sättis ennast sisse äärelinna hoovides, aedades ja kuurides.
Meie maja taga aias pidas üks naabritädi näiteks kanu. Ta oli küll kõvasti vaeva näinud ja neile lauajuppidest, katkistest eterniiditahvlitest ja vanadest kalavõrkudest isevärki, kummituslikult narmendava palee ehitanud, aga tuules heljuvad võrguräbalad ei suutnud ühtegi kana kinni pidada. See kanaaed nägi nii sürr välja, et linnud ei taibanud õieti isegi, kummal pool võrku nad püsima peavad. Nii kõndisid nad omatahtsi sisse ja välja, naabritädi aga sisustas päevi suurelt jaolt sellega, et ajas neid valju kisa ja vaibaklopitsaga mööda naaberhoove taga. Aastaid hiljem taipasin, et just sealt Nick Park Chicken Run’i jaoks idee saigi.
Kalle vanaema pidas kuuri taga küülikuid. Ega neid väga näha ei olnud, ainult õelad, punaselt hõõguvad ja sünget kurjust täis silmad varitsesid puurihämaruses heinatuustide tagant. Kui siia lisada veel vanaema jutt, et küülikud panevad eranditult kõik oma pojad elusast peast nahka ja vähe sellest, nad hammustavad lihtsalt lõbu pärast ka inimlastel nina ja sõrmed küljest, kui puuriuksele liialt lähedale minna, siis ei maksa imeks panna, et küülikute ligi meid väga ei tõmmanud. Ning kui vanaema ühel päeval ütles, et suured poisid, mis te niisama passite, minge ja andke jänkudele heina, panime me lihtsalt jooksu. Kalle ei julgenud õhtupimedani koju minna. Kui oli valida, kas jääda ilma sõrmedest ja ninast või saada keretäis sõnakuulmatuse eest, siis eelistas ta igal juhul viimast.
Jah, agulis leidus igasugu loomi ning ei mõjunud neist ükski kuidagi kohatult või sobimatult. Kanad-küülikud olid tegelikult paljudel, paaris hoovis paterdasid ka haned või pardid, aga mõni maja meist edasi pidas üks vanamees oma kuuris koguni kahte siga. Neist ma suurt ei tea, sest taat oli kuri ja sellest hoovist meie salarajad läbi ei käinud. Küll aga oli neid sigu päris kaugele kuulda, iseäranis jõulude paiku.
Majade taga algava tühermaa servas, vastse asfaltkatte saanud sõidutee ääres karjatas üks mutike aga kõhetut pruuni lehmakonti. Lehm oli vähemalt sama vana kui perenainegi, luider ja kuidagi õnnetu olemisega. Piima temast enam ilmselgelt välja väänata ei õnnestunud, nii et ma ei saanudki aru, miks teda peeti. Võib-olla harjumusest. Enamasti ta lihtsalt kõikus seal tühermaa serval, pilk kuidagi tühi ja eemalolev ning otsis liivapõndakult üksikuid tolmuseid rohuliblesid. Vahel aga väsis ta pikast seismisest ära ja viskas ennast autoteele kolinal kõhuli, tegemata signaalitamisest vähimatki välja. Autojuhid kirusid veidi, aga lõid siis käega ja sõitsid ringi ümber lehma. Tollal arvasin, et ehk on vaesel loomal jahe ning ta tunneb ennast soojal asfaldil pikutades mõnusamalt, aga tagantjärele tundub mulle üha enam, et ta oli lihtsalt pikast elust tüdinenud ja sestap pisut suitsiidne.
Jõe ääres pidas keegi aga lambaid. Ning läks nii, et nendega sain ma ükskord pisut lähemalt tuttavaks, kui tahtnuksin.
See oli varasügisel. Kalender näitas esimest septembrit ja mina läksin kolmandasse klassi. Tuttuue koolivormiga! Kõmpisin peale kõnesid ja aktust kodu poole tagasi ja piilusin vaateakendelt salamisi oma peegelpilti. Igati šikk – pintsak nagu valatud, püksiviigid sirged ja teravad otsekui kindralil! Saa või iseenda peale kadedaks!
Aga kodus hakkas igav. Kuna parasjagu midagi targemat teha ei olnud, otsustasin emme töö juurde minna. Et äkki on ta sööklast teekooke saanud või midagi. Ja kindlasti tuleks ka tema töökaaslastele näidata, kui viks ja viisakas ma mõnikord välja võin näha. Ülemäära sagedasti seda ju ei juhtunud.
Väga kaugele minna ei olnud vaja, töö juurde oli kodust vast kilomeetri ümber. Või kui jõekaldal olevat jalgrada mööda minna, siis veelgi vähem. Milline üheteistaastane tahakski tolmuseid tänavaid pidi lonkida, kui võib ometi turnida mööda jõekallast?
Millegipärast oli vesi jões seekord kole kõrge. Koguni sedavõrd, et tavaliselt vähemalt paarikümne meetri laiune luhariba jõe ja piki jõeäärt jooksva kõrge plankaia vahel oli kahanenud kõige enam paarimeetriseks. Aga sellest polnud lugu. Vantsisin vilet lastes üha edasi, mõtlesin emme juures ootava teekoogi peale ja proovisin püksisääri mitte liiga poriseks teha.. Mine tea, äkki on täna koguni nii hea päev, et sööklas oli pähklikooke?
Veidi maad eemal näksis rohtu kümmekond lammast. Need hallikas-määrdunud, pisut tokerjad villapallid kuulusid mu teadvuses kaldaribaga nii lahutamatult kokku, et sealt läbi minnes ma enamasti ei märganudki neid. Lambad olid lihtsalt osa maastikust. Pealegi tõmbusid nad iga kord, kui keegi seal jalutama juhtus, häbelikult pisut eemale. Aga sel päeval oli kõik teisiti. Üle kallaste kippuv jõgi oli vaesekesed üsna vastu plankaeda surunud ja neil ei olnud kusagile taanduda. Paratamatult pidin ma nende vahelt läbi minema. Aga ka sellest polnud suuremat lugu. Lambaid ma ju ometi ei kartnud.
Tegelikult oleks vist pidanud. Sest ühtäkki seisis mu ees karja pealik, pirakas jäär, jalad kindlalt maasse puuritud ja pilk sünge kui maailmalõpp. Terve tee oli teda täis. Ning tal ei olnud vähimatki kavatsust kõrvale astuda.
Olin kimbatuses. Minust vasakule poole jäi jõgi, paremale hirmkõrge plankaed ja otse ees seisis väga ähvardava moega jäär. Ma sain minna ainult tagasi, aga seda ka nagu ei tahtnud. Pool teed juba käidud…
Püüdsin leebel toonil läbirääkimistesse astuda, aga see paistis teda ainult rohkem ärritavat. Ei, tuleb vist ikka tagasi pöörata ja teist teed minna, mõtlesin natuke õnnetult. Sest koogid nihkusid nüüd vähemalt veerand tundi kaugemale. Noh, mis seal ikka, otsustasin ohates. Targem annab järele. Pöörasin ringi ja asutasin minekule.
Aga põrguelukal olid teised plaanid. Ühtäkki tundsin, kuidas mulle rong selga sõitis. Hiiglaslik kaubarong. Täiel kiirusel. Lendasin mitu meetrit edasi ja maandusin näoli kaldaporis. Mida kur…? Hing oli kinni ja selg oli tuld täis. Püüdsin aru saada, kus ma olen ja mis toimub. Tõmbasin varrukaga silmad mudast puhtaks. Mulle vaatas vastu üks väga resoluutne jäär, silmis pilk, mis ei jätnud vähimatki kahtlust – mind tehakse pulbriks. Hekseldatakse ribadeks ja jahvatatakse peeneks. Surmkindlalt tapetakse ära.
Mingil müstilisel moel olime jääraga kohad vahetanud, nii et kodu poole taandumine ei olnud enam võimalik. Aga kusagile pidin ma minema. Ja võimalikult kiiresti.
Ajasin ennast ägisedes jalule, piieldes vargsi eluka poole. Ründab uuesti? Ei ründa? Kas jõuaksin tal eest ära joosta? Astusin ettevaatliku sammu eemale, pilku jääralt pööramata. Teise. Kolman…
Sain järgmise matsu. Avastasin ennast jälle paar meetrit kaugemalt, näoli poris. Seni, kuni maas püsisin, lubati mul hingata. Kohe, kui ennast üles hakkasin upitama, sain uue obaduse. Obaduse, mis hinge kinni lõi, silme ette värvilised rõngad tantsima pani ja mu mõne meetri jälle kaugemale lennutas. Ja uuesti. Ja uuesti. Ja veel kord.
Mul ei olnud mingit võimalust, mitte vähimatki! Meie kaalukategooriad olid lihtsalt niivõrd erinevad. Aga vähemalt oli nüüd suund õige – mind peksti õkva empsi töökoha poole.
Aastaid hiljem mõõtsin selle teekonna sammudega üle – kohast, kus jäär mind põrgatama asus kuni selle kohani, kus ma mingi ime läbi ühe lahtise aiaplangu leidsin, ennast kitsast praost läbi pressisin ja selle kahetsusväärselt entusiastliku müürilõhkuja käest lõpuks pääsesin, oli umbes sadakond meetrit. Ei ole vaja vist lisada, et need olid mu elu kõige pikemad sada meetrit. Ja kõige valusamad. Ma olin umbes tuhat aastat takkajärgi üle kere potisinine.
Empsi töö juurde jõudsin tookord lõpuks ikka kohale. Ei suuda meenutada, kas teekooki sain. Või oli see äkki koguni pähklikook? Küll aga mäletan seda, et emme töökaaslaste ees uue sügavsinise ülikonnaga uhkeldamisest ei tulnud suurt midagi välja. Sest paraku nägid nad mind täpselt samasugusena, nagu ma enam-vähem alati olin olnud – porine, sõnnikune, üleni narmendav ja sõjahaavu täis. Agulielu lihtsalt ei soodusta eputamist.
(ilmunud ajakirjas Edasi.org, jaanuar 2023)
siis raatsid ehk mulle ühe kohvi välja teha. Sest kohv kulub inimesele ju alati ära!
Aitäh juba ette ning kui lubad, siis jutustan Sulle veel.
Tagasiside on samuti oodatud: tere@toomasjurgens.ee