Need tegelased, väheke veidrad nagu õieti kogu äärelinn, on reeglina kaunis värvikad. Mis on ka loomulik, sest igav ja ettearvatav inime sellisesse kanti najalt elama ei satugi.
Pealtnäha on nad peaaegu samasugused inimesed, nagu igal pool mujalgi – enamalt jaolt ühe pea ja paarisarvu jäsemetega – aga sellega sarnasused suuresti ka piirduvad. Äärelinna elanik on selline tegelane, kes võiks huvi pakkuda professionaalsetele antropoloogidele. Agulisse, sinna salapärasele linna ja maad eraldavale piirialale varjunud hõime on siiani kahetsusväärselt vähe uuritud.
Sõltumata sellest, kas kiikame Supilinna, Kalamajja või Kantrekülla, igal pool on läbi aegade elanud mõni papi, kes kangesti napsutada armastab, aga kuna ta kedagi ei tülita, siis ollakse sellega leppinud. Naabrid vaatavad teda enamasti heatahtlikult, sest laulud, mida ta auruse peaga joriseb, on ohutud, isegi natuke armsad. Ning anekdoodid, mida talle samuti jutustada meeldib, on ehk küll pisut ropuvõitu ja mõnikord ka natuke riigivastased, aga omal armsal moel siiski naljakad.
Igas asumis on kindlasti ka mõni omapärane hulluke, keda kõik teavad ning lapsed narrida armastavad. Meil oli näiteks Mati, vanem kõhukas härrasmees, kes igale vastutulijale akadeemilist laadi loenguid pidada armastas ja võis vabalt peast filosoofiaklassikuid tsiteerida. Sellest ei hoolinud ta põrmugi, kas auditooriumiks oli kurt naabrimutt, suvaline kollane krants või sireli otsas kiikuv vares. Mati oli omal ajal kõvasti üle õppinud, seda teadsid samuti kõik. Või siis Enn, kes sugugi autosid ei sallinud ja püüdis seda alati värava tagant lendava kivirahega kuulutada. Seda juhul, kui ta toast välja oli pääsenud. Mida autoomanike õnneks juhtus üsna harva.
Pea alati leidub kusagil aguliservas mõni selline tegelane, kelle kohta kõik teavad rääkida, et ta olevat üks igavene pätt ja varas. Võimalik, et ka mõrvar. Reeglina ei oska mitte keegi kunagi kindlalt väita, mida ta õigupoolest varastanud on. Aga kindlasti on! Sest vaadake, milline ta välja näeb! Ja ega muidu ei räägitaks.