Suvehommikutel võis aoaegsesse unisesse vaikusesse sekkuda jõelt kostev paadimootorite popsumine, kui kalurid merele suundusid. Kusagilt kaugelt võis kuulda rongirataste kolksumist või vabrikuvile hõikamist. Aga sellega kogu tehismüra ka piirdus. Ei pidanud sugugi pingutama, et kuulda, kuidas põõsalinnud sirelites sädistavad või rästad sõstrapõõsastes rabistavad. Loodus mahtus veel linnaserva kenasti ära ning suutis ennast kuuldavaks teha.
Üks põhjus oli kindlasti selles, et autosid oli maruvähe. Tihtipeale võis tänavatel kooserdada üsna tükk aega, ilma et ükski neljarattaline silma oleks jäänud. Neid lihtsalt ei olnud. Neid väheseid, mis agulielanikel siiski hankida oli õnnestunud, hoiti hoolega ning sõitmist püüti igal juhul vältida. Sest kui sa ikka autoostuks kümme aastat raha oled korjanud ning teist kümme aastat ametiühingult autoostuluba oodanud, siis ei raatsi kallist sõiduriista ju kulutada. Enamasti peeti autot selleks, et seda ülepäeviti naabrite kadedate pilkude all pesta ja korra nädalas mõtlik-tähtsa näoga õlitaset ning rehvirõhku kontrollida. Ning auto pidi kestma ikka mitu inimpõlve – ma tean päris mitut masinat, mis vanaisadelt isadele ja seejärel poegadele edasi on pärandatud ning endiselt töökorras püsinud.
Aga ehk ma natuke ka liialdasin. Muidugi ei olnud nad nii haruldased, et igaühele järele oleks tahtnud joosta. Aga väikestest sõiduautodest palju põnevamad olid suured masinad, mis vahel äärelinna sattusid.
Neist kõige tavalisem oli muidugi prügiauto – koledasti kolisev ja haisev elukas, millest tuli end targu kaugemale hoida. Ääremärkusena olgu öeldud, et see oli enne prahikottide ajastut. Aeg, mil kõik, mis majapidamises üle jäi, valati otse konteinerisse. Selle tulemuseks olid tummiselt lehkavad ja ligased prügikastid, kohati juba läbi roostetanud ja lekkivad, täis roiskunud toidujäätmeid, ligedaks mädanenud kartulikoori ning kõige selle kohal parvede viisi