Poes oli rahulik, peale müüja silmas Valdur vaid üht külastajat, kingitusteleti juures eri suuruses kristallkuule uurivat hiirehallis, ilmetus mantlis prillidega tütarlast.
Õigupoolest sattus Valdur raamatuärisse pooleldi juhuslikult. Ta oli tulnud linna, et ära käia hoopistükkis tööriistakaupluses. Kodus ootasid puud lõhkumist, aga tema vana ja truu kirves oli aja jooksul täitsa otsa lõppenud. Oli teisel vars tooneseppade poolt nahka pandud ja teragi aastatepikkusest ihumisest õrnõhukeseks kulunud. Nüüd juhtus aga nii, et värkspoes sai küll käidud ja uus kirves kaasa toodud, aga buss tagasi Peipsiäärde pidi minema alles tunni pärast. Nii ei jäänudki tal muud üle, kui veidi aega surnuks lüüa. Ja milline koht selleks ikka parem oleks, kui raamatupood. Muidu oleks ju Emajõe ääres jalutadagi võinud, aga sellise koerailmaga… ja veel kirves käes nagu mõnel meremõrtsukal. Ei-ei.
Ta lehitses parasjagu „Taevase naljamängu“ uustrükki, kui tundis äkitselt pealael kummalist, kihelevat soojatunnet. Juba hakkasid soojaks muutuma ka külmetavad kõrvad ja kukal, soojus valgus üha allapoole, nüüd oli ka õlgadel juba mõnus, seejärel märkas ta, kuidas vihmas märjaks saanud jope rinnaesine kergelt aurama hakkab. Raamatust pilku tõstes leidis ta enda üllatuseks, et seisab keset ülalt langevat eredat valgusvihku, mis õhus keerlevad tolmukübemed tantsima pani. Päike! Et ilm oli kogu hommikupooliku olnud ebameeldivalt külm, sombune ja vihmapihune, tundis Valdur killukese päikese üle ainult siirast rõõmu. Tõsiasi, et laes ei olnud ühtegi akent ega muud avaust, ei turgatanud talle üldse pähe. Arvatavasti ei oleks see teda ka põrmugi häirinud. Loodus ongi mõistatusi täis.
Ta sulges silmad ning lasi valgusel end paitada. Oli soe ja hea. Päike pani nahapinna mõnusalt kirvendama, vihmamärg presentjopp hakkas vähehaaval kuivama. Valdur liigutas varbaid ja ohkas õndsalt.
Ühtäkki adus ta, et sügaval tema sisemuses, kusagil põrna ja kaksteistsõrmiku vahel, toimub midagi vargset. Miski liikumine või nii. Sellele järgnes nagu kerge vurin. Heldeke, mõtles Valdur ehmunult, see on nüüd küll kena lugu, pikk bussisõit veel ees! Need üleeilsed kotletid… Veider tunne kordus ning äkki märkas mees üllatusega, et tunne ei ole tegelikult üldsegi ebameeldiv. Oli hoopis selline natuke naljakas, lõbusavõitu sisemine kõdi, mis algas kusagilt maksa nurga tagant või neerude juurest (anatoomia ei olnud tema tugevaim külg) ning levis aeglaste, soojade ringidena üle kogu sisemuse laiali. Midagi kurja ei tundunud õnneks lahti olevat ning kui Valdur viimaks kramplikust vastupanust loobus, jõudis kohale teadmine – see soe ja rõõmus tunne, mis tema sisemuses hoogu kogus, oli hoopistükkis üks vallatu viisijupp. See oli tekkinud teadmata kuidas ning hakkas nüüd, üha kasvades ja paisudes, temast vägisi välja kippuma.
Valdur ei olnud kunagi teab mis laulumees olnud, seetõttu mõjus teda ühtäkki vallanud tung pisut ootamatult. Ta köhatas, hingas paar korda sügavalt sisse ja jälle välja, pilgutas silmi ja nuuskas nina, aga see kõik ei aidanud. Vastupidi. Viisijupp pressis ennast üha otsustavamalt kusagilt vasema poole roiete alt ikka kõrgemale ja kõrgemale ning hakkas nüüd juba südame ligidusse jõudma. Valdur tundis imelist õndsust ja rahu, isegi mööda linna traavimisega tühjaks läinud kõht ununes sootumaks, otsekui oleks ta justsama pidulauast tõusnud.
Mis see nüüd siis ometi on, mõtles Valdur üha enam hämmeldusse sattudes. Laul pressis ennast üha tugevamini välja ning järjest raskem oli sellele vastu panna. Ta piilus ettevaatlikult ümberringi, kuid peale igavleva müüja ning kingitusteleti juures kristallkuule uuriva tütarlapse ei hakanud endiselt kedagi silma. Valdur köhatas ning otsustas laulujoru hästi tasakesi ja märkamatult välja lasta.
Oli ka viimane aeg. Veel sekund, ning see oleks temast paiskunud lausa kontrollimatult. Vaikne ümin pääses hiljukesi huulilt, vasem jalg hakkas tasakesi põntsuma ning parem käsi, mis endiselt „Taevast naljamängu“ hoidis, toetas rütmi omalt poolt. Viis haaras mehe endaga kaasa, ta sulges silmad, hea ja vaba oli olla, ülalt langev valgus paistis nii soojalt ja helgelt… Tasane jorin paisus vähehaaval valjemaks ning viisile alla vandunud Valdur ei märganudki, et hallis mantlis tütarlaps oli hiirvaikselt talle lähemale tulnud. Tüdruk seisis nüüd üsna tema ligidal, piiludes teda elulugude riiuli tagant ja ahmides endasse iga karust nooti, mis Valduri huulilt vabadusse pääses.
Siis sai viisijupp otsa. See suri sama äkki ja ootamatult, kui oli sündinudki. Valdur seisis veel ivakese aega kinnisilmi, püüdes aru saada, mis just juhtunud oli. Mida see nüüd õieti tähendas? Ent ühtegi head mõtet ei tulnud pähe. Ta kehitas ta õlgu, hingas sügavalt sisse ja avas silmad.
Imeline valgus oli kadunud. Pood tundus hämaram kui enne, aga see ei olnud ainus asi, mis muutunud oli. Ka ennist kristallkuule uurinud tüdruk oli kadunud. Väljapääsu juures võis märgata vaid kiirel sammul eemalduvat õblukest selga.
Endiselt oma saareriigis trooniv müüja põrnitses Valdurit. Üle prillide, kahtlustavalt, otsekui last, kes on arvatavasti pahandusega hakkama saanud, kuid mingi ime läbi suutnud vahelejäämist vältida. Valdur naeratas vabandavalt, asetas „Taevase naljamängu“ riiulisse tagasi, haaras seina najalt oma kirve ning hiilis häbelikult välja.
Brändy-Chizell kiirustas läbi udutava halluse kodu poole, pea laiali otsas.
Deem, mõtles ta, misasi see nüüd just oli? Eneselegi arusaamatul põhjusel oli ta järsku poest minema tormanud ning kuuli ostmata jätnud. Tuu bääd. Kuidas ta nüüd õhtuses laivis ennustamist õpetama hakkab, nagu ta lubas? Kontenti tuleb provaidida kogu aeg, ühtlase pideva joana, see protsess ei tohi hetkekski katkeda, muidu jooksevad folloverid kus kurat ja sa võid ennast täiega maha kanda! Brändy-Chizell vandus vaikselt omaette, ent tagasi ka ei pööranud. See vanamees, kes poes mingi prože paistel kõrilauluga muljet püüdis avaldada, oli talle pisut nagu hirmu nahka ajanud või nii. Igasuguseid hulle ikka liigub! Aga see lugu, mida too oli ümisenud… Pekki küll. Misasi see oli? See tundus nii tuttav, et ajas lausa judinad naha vahele. See oli kuidagi… Noh… Nii õige, nii… Aaaaaaa!
Valduri ümin oli tüdrukut tõepoolest põhjalikult raputanud. Uskumatu, et üldse miski nii mõjuda võis. Ja ometi ei suutnud Brändy-Chizell mitte kuidagi meenutada, mis looga tegu võis olla. Kindel oli ainult see, et ta teadis seda viisi, surmkindlalt teadis. Ainult et kustkohast?
Läbi lompide kodu poole lirtsudes püüdis ta kuuldut järele ümiseda. See ei tahtnud hästi õnnestuda, tundus, otsekui oleks viisijupp pisut tõrkunud. Põhikäigule sai ta justkui nagu enam-vähem pihta, aga midagi oli ikka kas puudu või üle või… kurat sest aru sai, midagi oli teisiti noh!
Ta võttis telefoni, pani SoundHound’i käima ning ümises sellele viisi ette, nii hästi-halvasti, kui suutis. Äpp ketras ja ketras, kuni lõpuks alla andis. Tuu meni mätšis, sorri. Brändy-Chizell proovis veel korra, kuid uus katse jooksutas rakenduse kriginal kokku. Lootusetu.
Ta haaras teele jäänud kohvikust kaasa latte macchiato, kõrvetas seda rüübates suu ära ning teed ületades pidi peaaegu auto alla jääma, kuid see kõik ei läinud talle vähimatki korda. Teda painas vaid viis, see poes kuuldud maru tuttav viis ning see, et ta ei suutnud ikka veel meenutada, kust põrgust ta seda teadis.
Mida aeg edasi, seda rohkem närvidele see käima hakkas.
Koju jõudes oli ta otsekui halvatud, suutmata keskenduda ega mõelda millestki muust peale kuuldud viisikatke. Minutid tiksusid olematusse, õhtuse live aeg üha lähenes ning Brändy-Chizell oli nutma puhkemas. Täiesti liimist lahti, tormas ta mööda tube edasi-tagasi ega teadnud, mida teha. Ta oli kõigile oma jälgijaile lubanud, et alustab tänasest oma uue, ennustamise aluseid tutvustava sarjaga ning huvi selle vastu oli hjuudž. Ning nüüd siis selline asi… Pool tundi veel, ja tal ei ole kusagilt seda neetud klaaskuuli võtta. Mida ometi teha?
Kui äkki hoopis… Jah, just! Auhinnamäng! Teeks lihtsalt mingi auhinnamängu nagu? Need meeldisid ju ometi kõigile! Esitaks ühe või paar totakat küsimust ja siis jagaks mingit rändom nänni… Ja kiiremad saaks pisut paremat kraami? Või rohkem? No nagu alati, eks? Sellega saaks tänase õhtu ära täita küll. Jah? Ja ennustamise teeks siis hoopis järgmisel korral? Jah? Jah!
Ta tormas kummuti juurde ning tuhnis sahtlitest välja sinna aja jooksul kogunenud testrid ja tootenäidised. Potentsiaalseid auhindu sai korraliku kotitäie jagu. Päästetud!
Oot, aga küsimus? Ta seisatas hetkeks keset tuba ja vajus mõttesse. Pilk langes nurgas seisvale pianiinole. Jess, sellega oli õnneks kõige lihtsam!
Võib ju pisut irooniliselt mõelda, et mida üks juutuuber, instagrammer või tikktokker ikka suudab. No nii suures plaanis, eks. Jah, tõesti võib. Aga kas on mõtet? Sest Brändy-Chizelli poolt tol õhtul õhku visatud viisikatke muutis lühikese ajaga nii mõndagi.
Järgmisel hommikul oli viisi päritolu arutlusel mitmes üleriiklikus kommertsraadiojaamas. Hommikuprogrammide juhid olid, nagu Brändygi, samuti viisi lummusesse langenud. Ning samamoodi ei osanud ka neist keegi täie kindlusega väita, mis looga tegemist on. See oli juba natuke veider, sest staažikad muusikamaailmas olijad võiksid ju ometi seesuguseid asju teada. Isegi see tüüp, kes teadis peast kõiki maailma muusikaedetabeleid 1959. aastast saadik, oli nõutu. Stuudiote telefonid helisesid vahet pidamata, võttes vastu tuhandete kuulajate oletusi, aga see kõik ei viinud mitte kusagile. Sama palju, kui oli pakkujaid, oli ka erinevaid arvamusi.
Oletusi oli tõepoolest seinast seina. Kõige rohkem pakuti vasteid muidugi popmuusikast, aga üks helistaja arvas, et tegemist on “Võluflöödi” avamänguga, mida on pisut hiphopilikumaks timmitud; teine jällegi pakkus, et see on üks Bruno O’Ya poolt 1973. aastal Poolas sisse lauldud, kuid tundmatuks jäänud poplaul, kolmas oli veendunud, et tegemist on Taukari hitiga, mida mängitakse tagurpidi. Keegi kuulis selles Metallicat, keegi arvas ära tundvat ühe fonogrammi Rahvaluulearhiivist ja nii edasi. Pakuti Pärti ja Madonnat, Grete Paiat ja Gary Glitterit, Hortus Musicust ja Väägvere külakapelli. Kõige hullem oli see, et mingil määral õigus tundus olevat kõigil. Aga samas jälle mitte. Täiesti pööraselt seletamatul kombel kõlas see viisijupp samaaegselt nagu Modest Mussorgski ja Winni Puhh.
Absoluutselt igaühel oli midagi arvata. Absoluutselt igaühel oli see arvamus erinev.
Õhtuks oli mõistatuse lummusesse nakatunud terve Eesti. See oli teemaks erinevate telekanalite uudistemagasinides, selle üle arutleti poejärjekordades ja bussipeatustes, sellest kõneldi sõprade ringis ning vahel ka lausa võõrastega tänaval. Pikapeale hakkas see suisa jaburaks muutuma.
Paraku mitte ainult jaburaks. Kui alguses külvas salapärane viis ainult segadust, siis õige varsti hakkasid sellest külvist kerkima esimesed tülivõrsed. Põhiliselt seetõttu, et kõik näisid teadvat seda lugu mingil isiklikul, personaalsel moel. Paistis, et kõik, kes seda ümiseda, vilistada või mõnel instrumendil mängida proovisid, tegid seda veidi omamoodi. Ja nad kõik olid surmkindlalt veendunud, et nende versioon on ainuõige. See tekitas tuska, pahameelt ja arusaamatusi.
Teisel päeval ei kirjutanud ajalehed ega uudisteportaalid enam muust, kui ainult pandeemiliseks muutunud muusikalisest mõistatusest. Mõistatusest, mille lahendamisest oli saanud omaette rahvussport, millest mitte üks hing kõrvale ei suutnud jääda. Rahvas oli taas ühtne. Ühtselt tülis. Iga tunniga sai selgemaks, et ainuüksi sõnadega asja ei lahenda. Politseil olid käed tööd täis.
Vägivallalaine sai stardipaugu ERSO proovisaalist, kui dirigent üritas saladuslikku viisi saabuva emadepäeva kontserdikavasse põimida. Et esimene viiul ei nõustunud laiali jagatud partituuriga, läks alguses sõnasõjaks, siis suisa kähmluseks. Viiulile sekundeerisid ka teised, kes hetke pärast kõik ka omavahel tülli pöörasid. Ilmnes, et muusikainstrumente on võimalik päris mitmel leidlikul viisil taparelvadena kasutada; samuti ilmnes, et orkestrantide kujutlusvõime on ses osas pea piiritu.
Edasised sündmused kulgesid väga kiiresti ja väga vägivaldselt. Tõeline hullumaja läks lahti peale seda, kui saates „Hommik Anuga“ avaldas saatekülaline, kõigi poolt armastatud hallipäine meeslaulja arvamust, et tema teada peaks tegemist olema Gennadi Podelski lauluga, mille sõnade autoriks oli Heldur Karmo ja mida omal ajal esitas ansambel Laine. Külaline lintšiti stuudiosse tunginud tundmatute poolt otse-eetris.
Vägivallalaine rullus üle Eesti enneolematu hooga – üksteise järel langesid selle ohvriks kõik, kes oma arvamust avaldada julgesid.
Naiivne oleks arvata, et see viisijupp ainult Eesti inimestele peamurdmist valmistas. Kenakese segaduse tekitas see kogu maailmas. Vaid mõni päev peale ilmaletulekut Tartu südalinnas oli see vallutanud kõik kontinendid, hullutades inimesi Botswanast Boliiviani, Kamerunist Kamtšatkani, Bosniast Hertsegoviinani ja Trinidadist Tobagoni. Nii Sevastoopolis kui Sevillas, Beirutis ja Berliinis, Hannoveris ja Havannas murdsid kõik päid ja piike selle algupära üle. Kui ühtedele tundus, et tegemist on ilmselgelt religioosset päritolu palaga, olid teised veendunud selle madalas, ilmalikus sünniloos ning nägid selle juuri kahekümnenda sajandi alguse burleski- või vodevillietendustes. Arvati, et see pärineb Monteverdilt või Eminemilt, aga sama tõenäolised autorikandidaadid olid ka Janis Joplin ning William Shakespeare. Tõsiasi, et viimase muusikaloomingust ei teatud seni midagi, andis selle versiooni pooldajatele vaid hoogu juurde. Oma koolkonnad selles küsimuses tekkisid ka katoliiklastel, sisalikeuskujatel, loomakaitsjatel ning üleüldse kõigil.
Tülid tekkisid ja kasvasid, ohvrite hulk üha suurenes, aga tõde ei tahtnud endiselt kuidagi selguda. Et kõige tulisemad tülitsejad jättis see vaidlus sageli täiesti külmaks, olid hauakaevajatel käed tööd täis.
Peagi muutus asi masside kaootilisest jauramisest veidi organiseeritumaks. See kerkis kvalitatiivselt uuele tasemele siis, kui Venemaa teatas, et kõik õigused vaidlusalusele loole on neil. Tegemist olevat vanavene rahvalauluga, mille erinevatel harudel põhineb terve hulk palavalt armastatud viise – näiteks “Otši tšornõje”, “Katjuša” ja paljud teised. Kui seepeale ühe Eesti erakonna võtmefiguure esitas raadio otse-eetris laulu sellest, kuidas “kõndis kaldal Kaatjakene kaunis, täiu täis ja ilma püksata”, said venelased pisut pahaseks ning võtsid kahe ja poole päeva jooksul Eesti Vabariigi täies mahus üle.
See, et venelased laulu enda omandiks kuulutasid, ei sobinud kuidagi ameeriklastele. Paraku ei jõudnud nad veel protesteerida ja pidid venelastega tülitsemise veidikeseks ajaks ootele jätma, sest ootamatult ähvardasid hiinlased neid endid sõjaga. Hiinlaste arusaamise kohaselt oli vaidlusaluse laulu näol tegemist iidse hiina traditsionaaliga, mille ameeriklased olid paarisaja aasta eest varastanud ning sellest oma mõttetule riigikesele hümni vorminud. Ameeriklased omakorda ei suutnud mõista, kuidas hiinlased, kes autoriõigustele seni vaid süljanud, julgevad nüüd väita, et Ühendriikide hümn on lihtsalt üks kerglane hiina lauluke. Ja veel nii jultunult!
Esimesel paaril päeval vahetati pealtnäha viisakaid diplomaatilisi sõnumeid, kuid igaüks sai aru, et nende taga kees tõsine viha. Konsensust ei saavutatud, tekkinud ebakõlad otsustati lahendada korralikult, suurte poiste kombel. Nii puhkeski neljandal päeval USA ja Hiina vahel täiemahuline tuumasõda, millest ei raatsinud kõrvale jääda ei India ega Venemaa, ei Saksa- ega Prantsusmaa.
Üksteise järel hukkusid maailma suurlinnad tuumalõõsas.
Mis oli vahepeal saanud aga Brändy-Chizellist? Esialgu tundis ta isegi natuke heameelt. Põhiliselt selle üle, et taas kord on just naine see, kes maailma pöörlemist muuta suudab. Eeva ja Jeanne d’Arc ja Marie Curie ja kes need teised enne kõik veel olid… Ning nüüd ka tema, Brändy-Chizell! Kui ta aga teise päeva õhtuks taipas, millise Pandora laeka ta tegelikult avanud oli, muutus rõõm kiiresti pettumuseks, pettumus pahameeleks ning pahameel vihaks. Pimedaks vihaks selle tolguse vastu, kellelt ta seda viisi seal raamatupoes kuulnud oli.
Kuradi mehed, ikka suudavad nad kõik pekki keerata!
Valdur ei teadnud sellest kõigest midagi. Raadiot ta ei kuulanud, telekat ei olnud tal üldse ja miljonilinnade põlemise ving ei ulatunud Peipsiäärde. Mingil arusaamatul põhjusel ei jõudnud sinna isegi üle kogu Eesti valgunud võõrad sõdurid. Suure ilma sündmused ja uudised käisid Valdurist laia kaarega mööda. Ega ta neist puudust tundnudki, polnud selleks õieti mahtigi, sest puud tahtsid ju lõhkumist.
Aga nüüd oli ta nendega lõpuks ühele poole saanud. Ta võttis viimase oksliku jändriku, lõhestas selle kahe osava löögiga neljaks ning viskas halud hunnikusse. Valmis! Heade riistadega on ikka lust tööd teha, mõtles ta laubalt higi pühkides ning suure sirelipõõsa varju puupakule istuma vajudes. Kirves, mille ta tookord Tartust ostnud oli, oli ikka tõesti võrratu.
Kirves ei olnud vist siiski ainus, mis teda töös aidanud oli. Tuli tunnistada, et lauluviis, mis nädalapäevad tagasi nii ootamatul moel seal raamatupoes sündis, oli vähemalt sama palju teinud. Kui mitte rohkemgi. Selles loos oli väge, pidi Valdur tõdema. Ümisedes lendasid halud poole kiiremini, kätes oli kolm korda rohkem jõudu ning ka väsimus ei tikkunud kallale. Ta oleks nagu mitme mehe energia saanud, kui viisi taktis kirvest viibutades puupakke halgudeks hakkis. Ükskõik, kui okslik või pahklik kännujurakas ka ette ei juhtunud, Valdurile ei valmistanud mingit raskust see ainsa kirvehoobiga pooleks lüüa. Jah, võis lausa arvata, et lauluviis tegi vähemalt poole tööst ise ära!
Mis kõige veidram, Valdur ei teadnud ju tegelikult üldse, kuidas see viis päris täpselt ja õigesti kõlama oleks pidanud, sest muusikalist kuulmist ei olnud talle antud mitte poole sendi eestki. Mõnus jorin oli kogu aeg justkui iseenesest tema seest välja nõrgunud, olles kord pisut nii-, siis jälle natuke naasugune, aga alati siiski just täpselt õige. Nojah, päris lõpuni kindel ei saanud selles muidugi olla.
Ta vaatas lõhutud halgude üüratut, juba Munamäe mõõtu kiskuvat hunnikut, ja proovis veel korra viisi üles võtta. Justkui tänutäheks või hüvastijätuks või nii. Aga pingutas mis ta pingutas – see ei meenunud talle enam. Mitte silpigi, see tähendab nootigi ei tulnud enam pähe. Otsekui korraliku kaseluuaga oleks tõmmatud! Kadunud niisama äkki, kui oli ilmunudki. Ta proovis igatpidi, mõttes ja häälega, vilistades ja ümisedes, aga mida ei olnud, seda ei olnud. Mitte ainumaski noot ei meenunud.
Selg surises. Ta ohkas, silitas hellalt kirvevart ning tõusis, et truu tööriist kuuri puhkama viia.
Ühtäkki tõmbus taevas tumedaks, kuigi õhtu oli veel hoopis kaugel. Sünkjad pilvelaamad ujusid ei-tea-kust sedavõrd kiiresti kokku, otsekui oleks kellegi kuri käsi öömusta ruloo ette tõmmanud. Valdur tõstis imestunult pilgu. Väljas ei olnud ju tuuleõhkugi, kust need pilved nüüd siis nii…? Ja ometi.
Hämarus mässis ilma otsekui suure pehme teki sisse, linnulaul vakatas ning putukate sumin hääbus olematuks. Isegi pisitillukesed karikakrad valendava halumäe kõrval kiirustasid õisi sulgema, mõned iseäranis arglikud püüdsid koguni mulla sisse tagasi tõmbuda.
Ning siis avanes laotust katvate tumedate pilvede vahel ahtake pragu. Valgusenatuke, mis sealt õieti vaid hädavaevu läbi mahtus, kangutas pilu tasahaaval üha laiemaks, kuni lõpuks sai tibatillukesest kiirest lai, ebamaiselt ere valgussammas otse Valduri pea kohal. Ning oh imet – mida võimsamaks valgus muutus, seda valjemalt hakkas kõlama toosama kena viisjupp, mis Valduril nii toredasti puid lõhkuda oli aidanud! See tundus kostvat justkui igalt poolt ja mitte kusagilt, korraga maapõuest ja taevakõrgustest, vasemalt ja paremalt. See oli nii vali, et summutas kõik mõtted ning samas nii tasane, et ka kõige pisema pisimutuka sumin oleks tundunud kõuekõminana, kui mõni neist sumiseda oleks julgenud.
Valdur vaatas valgusesse, naeratas mõistvalt ning vajus siis, selg ees, sirelitesse.
(Tartu, november 2021)
siis raatsid ehk mulle ühe kohvi välja teha. Sest kohv kulub inimesele ju alati ära!
Aitäh juba ette ning kui lubad, siis jutustan Sulle veel.
Tagasiside on samuti oodatud: tere@toomasjurgens.ee