Poes oli rahulik, peale müüja silmas Valdur vaid üht külastajat, kingitusteleti juures eri suuruses kristallkuule uurivat hiirehallis, ilmetus mantlis prillidega tütarlast.
Õigupoolest sattus Valdur raamatuärisse pooleldi juhuslikult. Ta oli tulnud linna, et ära käia hoopistükkis tööriistakaupluses. Kodus ootasid puud lõhkumist, aga tema vana ja truu kirves oli aja jooksul täitsa otsa lõppenud. Oli teisel vars tooneseppade poolt nahka pandud ja teragi aastatepikkusest ihumisest õrnõhukeseks kulunud. Nüüd juhtus aga nii, et värkspoes sai küll käidud ja uus kirves kaasa toodud, aga buss tagasi Peipsiäärde pidi minema alles tunni pärast. Nii ei jäänudki tal muud üle, kui veidi aega surnuks lüüa. Ja milline koht selleks ikka parem oleks, kui raamatupood. Muidu oleks ju Emajõe ääres jalutadagi võinud, aga sellise koerailmaga… ja veel kirves käes nagu mõnel meremõrtsukal. Ei-ei.
Ta lehitses parasjagu „Taevase naljamängu“ uustrükki, kui tundis äkitselt pealael kummalist, kihelevat soojatunnet.