Tingimata pole tarviski vette ronida. Vahel on tore ka lihtsalt kaldaliivas kaevata ning kui sügavus on õige, siis võid üsna kindel olla, et õige pea jääb labida ette mõni säärekont, roidekaar, vaagnaluu või kolju. Kui väga veab, siis on leitud pealuu veel üsna heas korras ja vajab vaid veidi puhastamist ja poleerimist, enne kui selle riiulisse teiste samasuguste juurde saad sättida.*
Aga talvel, vot talvel läheb alles õige lõbu lahti, sest siis saab jõejääle teha uisuplatsi ning veeta kogu vähese valge aja hokikeppidega litrit ja teineteist tagudes.
Korraliku uisuväljaku tegemine oli tõsine ettevõtmine. Kõigepealt tuli muidugi oodata, et jää piisavalt paksust koguks. Siit tuli jääle sadanud lumi ära lükata ning seegi ei olnud just väike töö. Mässasime viie-kuuekesi tavaliselt terve päeva, enne kui paraja suurusega platsi korralikult puhtaks saime aetud. Kui vedas ja ühtlane külm oli püsinud pikemat aega, oli jää kohe suhteliselt sile ja hokikõlbulik. Kui aga nii hästi ei läinud ja külmad olid vaheldunud sulailmadega, kippus jää olema krobeline ja ebaühtlane. Aga ka selle vastu oli rohtu. Tuli seda lihtsalt piisavalt palju kasta – ehk siis lihtsalt uus ja siledam jääkiht peale kasvatada.
Ja vot see töö oli tõepoolest tüütu. Esmalt tuli jäässe taguda suur auk, uisuplatsist muidugi piisavalt kaugele. Ning sealt siis ämbritega vett ammutada ning tulevasele liuväljale laiali valada. See võttis terve igaviku ning sageli juhtus, et võhm ja kannatus said enne otsa ning hokikurat võitis. Aga konarliku jää peal ei olnud sugugi kõige mõnusam uisutada.
Ühel järjekordsel talvel, kui sulad ja külmad olid taas vaheldumisi jõudu katsunud ning jää seetõttu lootusetult hokivaenulik, tuli meile päästev idee. Milleks näha vaeva ja vedada sadade ämbrite kaupa vett, milleks kannatada läbimärgades kinnastes jäätuvaid sõrmi, kui saab ka palju lihtsamalt! Sest sealsamas lähedal oli ju ometi olemas kalakombinaadi solgitoru, mis ilmast ja aastaajast küsimata lõbusasti otse jõkke vulises!