Armin silmitses ajalehtede vahelt esikupõrandale pudenenud ümbrikku. Treppidest pisut veel loperdav süda tegi plaanivälise uperpalli. Kiri? Temale? See oli nüüd küll üllatus. Kiri jah. Päris kiri. Käsitsi maalitud aadress ja puha. Keegi ei saada tänapäeval enam selliseid kirju. Imelik tõesti. Ja miks?
Ta pani lehed kapi peale, asetas portfelli töö juurest toodud kaustadega pingile ja silmitses porivaibal lebavat kreemikat konverti, tihkamata seda esiotsa maast tõstagi. Kohe kindlasti ei olnud see mõni igakuine maksuteade, nende peale ei viitsiks keegi käsitsi aadresse maalida. Ümbrikust õhkus hoopis teistsugust energiat, pisut intiimset, kuid samas pealetükkimatut ja leebet tähelepanuvajadust.
Kiri. Tõesti veider.
Kui lehti ja reklaami mitte arvestada, ei olnud Armini postkasti juba väga