Ta pani lehed kapi peale, asetas portfelli töö juurest toodud kaustadega pingile ja silmitses porivaibal lebavat kreemikat konverti, tihkamata seda esiotsa maast tõstagi. Kohe kindlasti ei olnud see mõni igakuine maksuteade, nende peale ei viitsiks keegi käsitsi aadresse maalida. Ümbrikust õhkus hoopis teistsugust energiat, pisut intiimset, kuid samas pealetükkimatut ja leebet tähelepanuvajadust.
Kiri. Tõesti veider.
Kui lehti ja reklaami mitte arvestada, ei olnud Armini postkasti juba väga pikka aega jõudnud mitte midagi peale arvete või korteriühistu teadete. Neidki jäi aja möödudes üha vähemaks, nüüd käis kõik ju meiliga. Aga e-kirjadel oli üks tõsine puudus. Neid ei saadetud mitte kunagi lihtsalt selleks, et uudiseid pajatada või küsida, kuidas tal läheb. Või et kuidas tervis on. Ei, e-kirjad tahtsid üha midagi saada, nad seadsid tähtaegu ja esitasid nõudmisi. Rahutud ning koledasti kannatamatud asjad olid need e-kirjad.
Aga Armin mäletas veel hästi, milline üks tõeline kiri välja näeb. Selline, mis tahab sulle midagi isiklikku ja olulist sosistada, mitte ei aja sind piitsaga taga ega räuska näkku täiesti ebavajalikke asju.
Päris kiri oli just selline, nagu praegu tema esikuvaibal lebas.