Ootusärevus ja püsitu pakitsus tema rinnas aina kasvas, kuni neljanda päeva lõunaks oli see muutunud nii võitmatuks kiheluseks, et kauem ei olnud võimalik vastu pidada. Ta läks vannituppa, astus peegli ette ja lõi hommikumantli hõlmad laiali. Ning jahmus.
Peegli-Valmari kõhetukahvatul rinnal laiutas suur punane laik, mille keskel troonis pirakas punn nagu kolmas rinnanibu.
Oi, taevake, mõtles ta, ma olen kusagilt puugi saanud. Oli seda õnnetust nüüd vaja.
Ta kohendas prillid paremini ninale ning uuris kummalist moodustist lähemalt. Ei, puuk see siiski ei olnud. Oli lihtsalt üks suur vistrik, selline imelik, pruunikas ja otsast terav nagu linnu nokk. Päris kindlasti mitte puuk. Õnneks. Aga mis see siis oli?
Valmar puudutas seda tasakesi sõrmeotsaga. Vastu ootusi ei teinud vistrik vähimatki valu, ainult sügeles õrnalt. Üldse mitte sedavõrd hullusti, et kratsiks end verele või nii. See oli hoopis selline tagasihoidlik, mõnus kihelus. Kuidagi sügav ja sisemine, äärmiselt isiklik ja intiimne kihelus. Õieti ei olnudki see ainult vistrik, mis kiheles, kogu Valmari rind oli mõnusat ja rahustavat surinat täis. Ta kompis punetavat laiku selle ümber. Peaks vist nahaarsti juurde minema, arutas ta endamisi. Lihtsalt igaks juhuks. Äkki on kopsuvähk või midagi.
Valanud endale köögis pool kruusi jahtunud teed, istus ta kirjutuslaua taha ja võttis puhta paberilehe. Teritas pliiatsi. Ootas. Aga sõnad ei tahtnud tulla. Pilk rändas akna taha, sinna, kus kolm suurt kaske oma raagus okstel vareseid kiigutasid. Talv oli läbi saamas, peagi pidid needsamad kased rohetama hakkama. Just nagu hallitus, mõtles Valmar. Alati näeb see esimene, tagasihoidlik rohetus välja otsekui ravimatu haigus, nagu gangreenihaige jäseme hääbuv roiskumine. Ehk saaks sellest hea luuletuse? Midagi määndunud talve korjusel parasiteerivast kevadest?
Aga sõnu ei tulnud. Selles mõttes ei erinenud tänane päev ju tegelikult mitte millegi poolest eelmistest, kuid nüüd oli tal lisaks veel mure kaelas. Mis kummaline asi see ta rinnal ikkagi on? On ta nüüd ise nagu talv, kelle sureval rinnal kevad vohama lööb?
Poolteist tundi hiljem vahtis ta endiselt okstel kiikuvaid vareseid. Tühi leht laual põrnitses teda etteheitvalt. Valmar kägardas selle kokku ja lennutas prügikorvi. Liigutus oli muutunud automaatseks, tihtilugu ei märganud ta sedagi, et ei olnud sinna veel mitte üht sõna jõudnud kirjutada.
Inspiratsioon oli ta maha jätnud. Mustematel päevadel tundus, et lõplikult. Ja ometi teadis Valmar sisimas, et luule on tema ainus ja õige kutsumus. Mis siis sellest, et juba hea mitu aastat ei olnud ta suutnud midagi trükikõlbulikku valmis saada. Praegu ei olnud lihtsalt tema aeg. Üheplaanilisus ja ebaoriginaalsus, heitis üks toimetaja ette. Perspektiivi puudumine ja liialt ahas vaade, kirjutas teine. Lapselikult abitud riimid, sõnas kolmas.
Nendega oli tõesti kehvasti. Kõik sõnad, mis vähegi kokku kõlasid, olid juba kellegi poolt ära võetud. Katsu siis originaalne olla! Ja perspektiiv – peale omaenda perspektiivi, oma isiklike tundmuste ja vaatenurga ei olnud tal teist kusagilt võtta. Omaenese nahast ju välja ei hüppa. Üksvahe oli ta, lihtsalt proovi mõttes, katsetanud haikudega. Need olid head lühikesed. Ja riimidega ei pidanud maadlema. Aga vähese kujundlikkuse tõttu ei leidnud ka need tunnustust.
Vahel tekkis tõepoolest tunne, otsekui lohistaks ta läbi lõputu kõrbe rasket paati, mille luulepurjed lootusetult lonti on vajunud. Ta tiris oma lootsikut kogu jõust üle krigiseva liiva, üritades kuidagi mereni jõuda, ent tal ei olnud vähimatki aimu, kuspool see meri õieti olema peaks. Aga ta ei andnud siiski alla.
Õues oli hämardunud. Ta tõusis, vedas kardinad ette ja pani tule põlema. Kirjutaks ju küll, aga nüüd see vistrik ka veel!
Sõrmed pugesid hommikumantli alla, libisesid veel korra üle kummalise kõva mügeriku, mis rinnast välja turritas. Rahulolulaine uhtus üle Valmari. Imelik, mõtles ta, tundub, et silitamine sellele asjandusele meeldib. Tunne oli erutav, lausa värinaid tekitav. Mitte seksuaalselt, kaugel sellest, vaid kuidagi hoopis teistmoodi. Sõrmed tegid hommikumantli all veel paar ettevaatlikku ringi, puudutasid vinni kõva, teravat tippu ja paitasid seda. Valmari näole valgus naeratus. Niru meeleolu läks iga sekundiga paremaks. Ja mitte ainult. Korraga paistis talle, et hakkab ka ise kergemaks muutuma, et vaid õige pisut veel, ning temast saab tasakesi õhus heljuv udusulg või päikesekiires tantsiv tolmukübe. Heegeldatud sussides jalad kippusid vägisi maast lahti ning Valmarit tabas hirm, ega õhuvool teda äkki paokil aknast välja ei kanna. Ka kuulmine muutus justkui teravamaks, ta kuulis üsna selgesti, kuidas kaks korrust allpool elav mutt omaette rääkides lõputute kilekottidega krõbistab ja järgmiseks päevaks tuvidele toitu valmis pudistab. Ja värvid, need olid korraga nii võrratult kirkad, et lausa lõhnasid. Lihtsalt muinasjutuline!
Ei, kopsuvähk ei saanud see olla, nii lapsik Valmar muidugi ei olnud. Aga misasi see siis…? Mingi nahakasvaja? Tundus justkui tõesti, et see oli vahepeal pisut kasvanud! Aga kas siis mõni nahakasvaja saab sedasi mõjuda? Kasvaja, mis toodab… eee… dopamiini? Endorfiini? Serotoniini? Mingit muud -iini? Valmar oli segaduses.
Õhtuks oli vistrik (või mis iganes see ka oli) juba tubli kolme-nelja sentimeetrine. Mis kõige veidram – see tundus liigutavat! Valmar kasutas iga võimalust, et sellele salamisi pai teha. See mõjus nii rahustavalt ja lõdvestavalt, et silitamisest võis lausa sõltuvusse jääda.
Järgmise päeva õhtuks oli lõplikult selge, et tegemist pole ei puugi, kopsuvähi ega vistrikuga. Keset Valmari rinda oli tumepruuni, pisut kõvera noka ja turritavate kuklasulgedega pisikese linnu pea. Tuhkjashalli pealae ning heledat kaela kaunistava musta maniskiga tegelase kurgu all oli tume triip nagu lohakalt seotud lips.
Tsirp-tsirp, tegi lind, pööras pea viltu ja vaatas mehele peeglist küsivalt otsa. Tetetet? Tsirp-tsirp?
Valmar hakkas kandma avaramaid särke.
Alguses oli muidugi keeruline. Tal ei olnud lindude pidamisega mingeid kogemusi. Mida sellistele õieti süüa antakse? Viljateri? Vihmausse? Kärbseid? Kust neid üldse võtta?
Ta tuhnis köögikapis, leidis lõpuks natuke mannat ja õige pisut kopitanud tatart, kuid lind ainult kätsatas põlglikult ja pööras pea ära. Piimast, kuigi see oli veel täitsa värske, ei paistnud ta samuti hoolivat. Ei kõlvanud ei sink, marineeritud räimed, keedetud muna ega hapukoor. On ikka printsess, mõtles Valmar. No mida sa, kallis hing, sellisega küll peale hakkad?
Lõpuks, peale pikka ekslemist ja vastastikust rahulolematust, õnnestus katse-eksituse meetodil kindlaks teha, et kõige paremini lähevad kaubaks kaks päeva seisnud moonisaiad, aga ainult siis, kui need õige suurusega tükkideks pudistada. Oijah.
Valmari elu hakkas tasapisi muutuma. Ta taipas, et mingil moel olid nad seotud, lind ja tema. Mitte ainult füüsiliselt, midagi oli veel. Pidi olema. Kui lind tujutses, kui tal kõht tühjaks läks või mingil muul põhjusel protestivaim peale tuli, muutus ka Valmari enestunne silmapilk kehvaks. Kui linnul oli hea olla, kõht täis ja Valmar tal rõdul natuke värsket õhku hingata lasi, muutus ka mehe enda olemine otse taevalikuks.
Aga mitte ainult – ta hakkas uuesti kirjutama!
Mõtted olid nüüd selgemad ning ka riimid tulid lihtsamalt. Kirjutamine ei olnud enam piin, sõnu ei olnud tarvis endast vägisi välja kangutada, vastupidi, need lupsasid nüüd justkui iseenesest paberile. Riimid, mis varem olid koledasti konarlikud ega hakanud üldse teineteisega kokku, muutusid kaunikõlalisteks ja tundlikeks. Varem oli enamasti nii, et mõtteis ööbiku laksutamisena kõlanud luuleread olid paberile pandult otsekui külmetunud varese kähedad kraaksatused, kuid nüüd oli tema looming muutunud vahedaks ja omanäoliseks, sõnakasutus lakoonilisemaks, kuid seda täpsemaks. Ja meetrum oli punktuaalne nagu Shakespeare’il!
Valmar silitas hellalt linnu sagris pead. Temas kerkis üks aimdus.
Enesehaletsuseks ei jäänud mehel nüüd enam üldse aega. Ta muudkui kirjutas. Lõpetas isegi ühe pikema põimiku, millega juba paar aastat tagasi ummikusse oli jooksnud ja tindiplekilisse sahtlipõhja vedelema jätnud. Viie päeva jooksul suutis ta paberile panna koguni kolm uut luuletust – ja need ei kukkunud välja sugugi kehvasti! Paistis, et ta oli leidnud kaua oodatud rahu ja tasakaalu. Ning mis veel olulisem – inspiratsiooni.
Arsti juurde minek ei tulnud enam kõne allagi. Vastupidi, nüüd hakkas ta kartma, et äkki salapärane külaline kaob ning maailm muutub jälle endiseks, ahtaks, tuimaks ja värvivaeseks. Õnneks ei paistnud midagi sellist juhtuvat. Lind oli terve, tubli, rõõmsameelne ja kosus.
See lind, mõtles Valmar, on taeva kingitus. See on minu muusa. Ta silitas hellalt mügarikku särgi all. Tsirp-tsirp, tegi mügarik rahulolevalt.
Valmari luuletused muutusid tõepoolest päev-päevalt aina paremaks. Ta andis endast kõik, et lindu õnnelikuna hoida. Soojematel päevadel, kui lõunapäike viimsete lumeriismete kallal jõudu katsus, suundus ta parki, et seal mõnes vaiksemas kohas linnule veidi värsket õhku anda. Lahtiste hõlmadega kõndides hakkas küll üsna ruttu jahe, aga sest polnud lugu, kui vastu saada oli niivõrd palju! Ning alati oli tal taskus üks pisut kuivanud moonisai, vahel ka kaks. Lind omakorda (ja selles oli mees nüüd kindel) hoolitses tänutäheks selle eest, et Valmari vahused ja kärestikulised loomevood umbe ei kasvaks.
Õhtuti võis Valmar pikki tunde vannitoas peegli ees seista. Linnupoja kuklasulgede silitamine ja tema arukatesse nööpsilmadesse vaatamine muutis tedagi kuidagi targemaks ja paremaks. Valmar oli möödunud päevade jooksul hakanud maailma hoopis teisiti nägema, tema vaade oli muutunud avaramaks, silme ette kerkisid hoopis uued horisondid. Must lagi, mis teda varem maadligi rõhus, oli asendunud piiritu avarusega. Vahel oli lausa selline tunne, et võiks ise linnuna taevasse söösta ning pilvepiirilt kullipilguga alla vaadata.
Kes sa oled, väike linnupoeg? Kes sust saab, mu väeti viiru-vääru värvuke? küsis Valmar, kellele algriimid olid kinnisideeks, linnukese pruunidesse silmadesse vaadates. Sirgub sinust kord kohutav kondor? Meritokraatlik merikotkas? Flagrantne flamingo? Igal juhul midagi majesteetlikku ja uhket! Millist imelist poeesiat temast veel siis nõrguma hakkab, kui lind kasvab!
Minu muusa, sosistas Valmar õrnalt linnule. Minu hingelind!
Tsirp-tsirp, tetetet, nõustus muusa armulikult ja nokkis Valmari peost paar nokatäit täpselt parajateks tükkideks murendatud moonisaia.
Saabuva kevade hõng muutus päev-päevalt üha tugevamaks. Ühel hommikul tundis Valmar ennast kuidagi rahutu ja närvilisena. Seletamatu tung kiskus teda õue, lahtise taeva ja päikese kätte. Ta läks rõdule, sikutas hommikumantli hõlmad veidi laiali, et ka linnule pisut kevadeõhku anda ning sulges silmad. Looduse kutse! Õhk oli imeline, tulvil värskeid lõhnu ja midagi uut, millele Valmar ei osanud nime anda. Tahaks siit ära, mõtles ta, ära siit paneelide vahelt, ära sest haisevast linnast! Ühtäkki oli temas tekkinud ületamatu kihk lendu tõusta, lihtsalt tiivad laiali lüüa ja minna. Lennata, lasta tuulel end kanda, rännata avarusi avastama, lihtsalt minna, ükskõik kuhu.See tung oli nii tavatu, et Valmar hakkas üleni värisema. Ta oli ometi inimene, kellele meeldis asju ette planeerida, läbi mõelda ja kalendrisse märkida, mitte niisama, asja eest, teist takka, ära lennata. Igaks juhuks haaras ta rõdupiirdest tugevamini kinni.
Korraga langes ta pilk rinnale. Viimastel päevadel oli lind jõudsasti kasvanud ning eile õhtul oli tundunud, et ka tiivanukid hakkavad juba paistma. Nüüd avastas Valmar, et linnu lühikesed, valgete triipudega pruunikirjud tiivad ongi juba väljas! Ja need tiivad rapsisid nüüd ägedalt, nii ägedalt, et pea hakkas ringi käima. Tetetet, tetetetetet, nõudis lind valjult ning vehkis üha tugevamini. Valmar püüdis tuppa taganeda, kuid korraga hakkas kõik silme ees keerlema. Ta tahtis istuda, kuid pea käis nii tugevasti ringi, et ta lihtsalt ei suutnud. Lind kasvas silmnähtavalt, muutudes alguses jalgpalli, siis juba piraka kõrvitsa suuruseks. Ei, taipas Valmar järsku õudusega, mitte lind ei kasvanud, vaid tema ise kahanes! Mis toimub? tahtis ta karjuda, kuid ei suutnud enam piuksatustki kuuldavale tuua. Miks?
Ikka pisemaks ja pisemaks muutus mees, ikka kõvemini ja kõvemini peksis lind tiibadega kuni lõpuks ennast rõdurinnatisest eemale tõukas ning otsustavalt minema vuristas.
Pargi selles otsas ei käinud kuigi palju inimesi. Ühest küljest oli see hea, sest inimesed vedasid endaga alatihti kaasas koeri, kellest oli mõistlikum eemale hoida. Teisest küljest tähendas vähem inimesi ka vähem toitu – maha pudenenud küpiseid või laiali loobitud burgeritaskuid, kus veel üht-teist maitsvat sees, võis siin tunduvalt harvemini leida.
Jalad külmetasid. Varblane keksis sulaveelombi juurde, jõi isu täis ja kaalutles, kas jagelemine ohmakate tuvidega, kes eemal paistsid, oleks praegu see, mida ta vajaks. Või ei ole kõht veel nii tühi, et nendega maid jagada? Tal oli mingi ähmane mälestus, justkui ta oleks alles hiljuti söönud. Ei, võimatu.
Tuvide juures pingil istus ruudulise rätikuga mutt ja loopis neile ennasttäis topskitele süüa. Mis tal seal küll olla võiks? juurdles varblane ettevaatlikult lähemale kekseldes. Kilekoti krabin ja muti hääl tulid ähmaselt tuttavad ette, aga ta ei suutnud meenutada, kus ta neid kuulnud oli. Ju mõnel varasemal päeval, otsustas ta. Neist varasematest päevadest ei mäletanud ta suurt midagi. Polnudki oluline, elada tuleb täna, mitte eile.
Korraga tundis ta oma tagupoolel kummalist kirvendust. Nagu kiuste just selles kõige delikaatsemas kohas, otse urruaugu serval. Ta käänas ennast peaaegu kahekorra, et lähemalt järele vaadata. Raisk, mõtles ta ärritunult. Persse küll, ma olen kusagilt puugi üles korjanud. Oli seda kuradi jama nüüd vaja.
Ta küünitas veel rohkem ja uuris terasemalt. Ei, see ei olnud siiski puuk, lihtsalt mingi rõve punn. Öäkk! Ta togis seda õrnalt nokaotsaga. Vastu ootusi ei olnud see valus, aga kiheles küll kui kurat. Ja nägi imelikul kombel tuttavlik välja.
Ma pean sellest lahti saama, mõtles varblane. Mine saadanat tea, läheb muidu veel suuremaks või midagi.
Paari tugeva nokahoobiga peksis ta vistriku püdelaks massiks, nühkis tagumiku mulluse lehepuru sees puhtaks ning piilus siis ettevaatlikult ümberringi. Tundus, et keegi ei olnud tema piinlikku võitlust näinud. Suled uuesti ontlikult sirgu saputanud, ringutas ta kangeks jäänud kaela ning keksis eemale. Sinnapoole, kus üks keskmisest rumalam tuvi parasjagu saiakribalaga tõtt vahtis. Paistis olevat moonisai.
(Tartu, november 2021)
Ilmunud: Looming nr 6 (2022)
siis raatsid ehk mulle ühe kohvi välja teha. Sest kohv kulub inimesele ju alati ära!
Aitäh juba ette ning kui lubad, siis jutustan Sulle veel.
Tagasiside on samuti oodatud: tere@toomasjurgens.ee