Toomas Jürgens ⋆ Kaduviku kaja ⋆

Kaduviku kaja 18

(lugu sahtlist Kaduviku kaja) Inimloom on läbi aegade ihaldanud ikka ilmvõimatuid asju – igavest elu või lotovõitu või kõigi mugavustega korterit Õismäel – aga neist asjust me täna ei räägi. Täna kõneleme hoopistükkis ühest muudvärki unistusest – sellisest, mis alles üsna hiljaaegu oli hulga kättesaamatum kui märja asfaldi värvi null kaheksa. Täna kõneleme telefonist. Ei, […]

Kaduviku kaja 18 loe edasi »

Kaduviku kaja 17

(lugu sahtlist Kaduviku kaja) Seekord võtame vaatluse alla aguli ühistranspordivõrgu, õigemini selle puudumise. Ja peatume põgusalt ka põhjustel, miks hülgevuntsidega lehetoimetajad ei taha enam kenadele naispraktikantidele õppesõitu teha. Äärelinnas tundsid ennast õdusalt ainult need, kes seal elasid. See oli teistsugune maailm ning muu rahvas hoidis ennast sealt targu eemale. Ja oligi hea, sest ega keegi

Kaduviku kaja 17 loe edasi »

Kaduviku kaja 16

(lugu sahtlist Kaduviku kaja) Ajal, mil talvekülmade vastu veel aknaraamide vahele vatti topiti ja praod kleeppaberiga hoolikalt kinni liimiti, olid paljud üsna olmelised asjad hoopis teistmoodi. Ka veetorud, need linnatänavate alla peidetud nähtamatud arterid, ei ulatunud teps mitte igale poole. Mida kaugemale sitist, seda haruldasemaks need muutusid. Äärelinnas jagus neid vaid üksikute suuremate uulitsate alla.

Kaduviku kaja 16 loe edasi »

Kaduviku kaja 15

(lugu sahtlist Kaduviku kaja) Aguli pööningutest oli meil kord varem juba põgusalt juttu. Tookord heitsime kiire pilgu katusealuse salamaailma harivale funktsioonile, piilusime pisut ka seda, millist hinnalist kraami hämarad agulipööningud endas peitsid ning tõdesime, et enamjaolt olid need ühed unised ja laisad paigad. Enamjaolt. Sest mitte alati ei valitsenud pööningul ähmjas tolmulõhnaline vaikelu. Oli erandeid,

Kaduviku kaja 15 loe edasi »

Kaduviku kaja 14

(lugu sahtlist Kaduviku kaja) Valdavalt oli elu agulis vaikne ja rahulik. Päevad kulgesid omasoodu, keegi kedagi suuremat ei seganud ning kui välja arvata mõned harvad plahvatused, mis meil kusagil võserikus korraldada õnnestus või pallimänguga vahel vältimatult kaasnev aknaklirin, oli elu üsna tasane. Jah, mõnikord juhtus, et peale klirinat oli kuulda veidi sõimu ja sajatamist (reeglina

Kaduviku kaja 14 loe edasi »

Kaduviku kaja 13

(lugu sahtlist Kaduviku kaja) Koht, mida enam naljalt kusagil ei kohta, on kelder. Kurb tõdeda, aga korralikud keldrid on vääramatult kaduvikku kadumas. Ehk on kusagil mõned vapramad isendid veel suutnud hirmsatele renoveerimise keeristormidele vastu seista, aga mitte enam kauaks. Kui ma räägin keldritest, siis ei pea ma silmas neid säravalt valgustatud ja sooje, hoolikalt ventileeritud

Kaduviku kaja 13 loe edasi »

Kaduviku kaja 12

(lugu sahtlist Kaduviku kaja) Sõltumata sellest, kas sul on aguliga mingi isiklikum seos või oled juhtunud seal vahel niisama sihitult ringi triivima, oled kindlasti märganud, et osadel vanadel puitmajadel on üks, tavaliselt ristmikupoolne nurk otsekui maha saetud. Ja ehk oled sattunud siis mõtlema, et miks see küll nii on. Kas selleks, et tõuksiga oleks lihtsam

Kaduviku kaja 12 loe edasi »

Kaduviku kaja 11

(lugu sahtlist Kaduviku kaja) Kui elad agulis, on sul juba niigi vedanud. Ilma igasuguse kahtluseta on see parim paik, kus pesitseda. Aga iseäranis õnnelik oled siis, kui kusagil kodu läheduses juhtub olema mõni veekogu. Näiteks jõgi. Suvel saad seal lõputult ujumas käia (kui viitsid solgitorudest kaugemale, ülesvoolu lipata), samuti võid hommikuti, just päikesetõusu ajal, kalale

Kaduviku kaja 11 loe edasi »

Kaduviku kaja 10

(lugu sahtlist Kaduviku kaja) Möödaniku hõngu võib agulist õhkuda mitmel moel. Ja mitte ainult romantilise metafoorina, vaid üsna otseselt. Täna räägime peldikutest. Mitte, et hullupööra tahaks, aga ilmsesti peab, sest teema on oluline. Elutegevuse vältimatu osana ei pääse me neist mitte kuidagi üle ega ümber. Vanade puumajade peldikud tuletasid ennast igal sammul meelde kas siis

Kaduviku kaja 10 loe edasi »

Kaduviku kaja 9

(lugu sahtlist Kaduviku kaja) Agul ei püsi koos ainult puukuuride, pesuköökide, aiamaade ega vähehaaval kõdunevate puumajade najal. See on vaid lavakujundus. Kogu sellele kruusatolmusele, luitunud olemisega ja justkui pisut väsinud taustale puhuvad tõelise elu sisse inimesed, kes seal igapäevaselt toimetavad. Need tegelased, väheke veidrad nagu õieti kogu äärelinn, on reeglina kaunis värvikad. Mis on ka

Kaduviku kaja 9 loe edasi »

Kaduviku kaja 8

(lugu sahtlist Kaduviku kaja) Agulist kõneldes ei saa kuidagi mööda minna puukuuridest. Olgu need siis ühe- või kahekordsed, uhkemat sorti või siis pisut räsitud olemisega – kuurid kuuluvad äärelinnahoovidesse sama kindlalt, kui kehvad metafoorid ajaviitekirjanduse juurde. Puukuuride põhiliseks funktsiooniks läbi aegade on olnud küttepuude säilimiseks sobiliku keskkonna hoidmine. Muidugi mitte ainult. Kuurides sai hoida ka

Kaduviku kaja 8 loe edasi »

Kaduviku kaja 7

(lugu sahtlist Kaduviku kaja) Linn on üks isevärki moodustis. See kutsub ja meelitab oma müüride vahele tuhandete viisi inimloomi, kuid kõigi ülejäänud elajate suhtes on ta viisakalt, ent resoluutselt tõrjuv. Linn on püüdnud loomadest tegelikult kogu oma ajaloo vältel vabaneda ning paistab, et viimaks on see ka enam-vähem korda läinud. Koeri-kasse ja muid pisemaid pudinaid

Kaduviku kaja 7 loe edasi »

Kaduviku kaja 6

(lugu sahtlist Kaduviku kaja) Kaduviku kaja 6 – onnid Kui elad agulis ja juhtud olema selline paras eelteismeline, siis on ilmselge, et sul peab olema onn. Koht, kuhu võõrad pilgud ei ulatuks ning kus saaks koos sõpradega rahus plaanida, mil kombel naaberkvartali kambale kõige jubedamal moel säru teha. Ning kuigi sinu päralt on juba niigi

Kaduviku kaja 6 loe edasi »

Kaduviku kaja 5

(lugu sahtlist Kaduviku kaja) Linnad on üsna inimese nägu. Nii, nagu ka inimestele ei meeldi oma kõntsa sees elada, peidab ka linn oma jääkained ja saasta kusagile kaugemale, kus see silma ei riivaks ega hinge mataks. Ja õige ongi – Wellingtoni veisefilee uhkes restoranis ei mekiks pooltki nii hästi, kui süües tuleks sisse hingata kõrval

Kaduviku kaja 5 loe edasi »

Kaduviku kaja 4

(lugu sahtlist Kaduviku kaja) Linna igal piirkonnal on oma värv. See ei pruugi ilmtingimata olla visuaalselt aistitav ega konkreetsete füüsikaliste nähtuste põhjustatud domineeriv valguse lainepikkus, vähemalt samavõrra või enamgi on see hoopistükkis metafüüsiline, mentaalne värvus. Subjektiivne toon, mille maalivad meie emotsioonid, kogemused ja mälestused, aga samuti ootused tuleviku suhtes. Minu jaoks on aguli värvis kindlasti

Kaduviku kaja 4 loe edasi »

Kaduviku kaja 3

(lugu sahtlist Kaduviku kaja) Lugema hakkasin kolmeselt. Sain selle kunsti võrdlemisi kärmelt käppa ning juba üsna pea suutsin – täitsa ise! – telekalehes näpuga järge ajades uurida, milliseid lastesaateid õhtul oodata on. Või kas üldse on. Ka esimesed raamatud lugesin läbi juba aastaid enne kooli. Juhtus aga selline narr lugu, et hoolimata oma lobedast lugemisoskusest

Kaduviku kaja 3 loe edasi »

Kaduviku kaja 2

(lugu sahtlist Kaduviku kaja) Kuigi roostes võrkaia või poolpehkinud planguga ümbritsetud tagaaedades ja agulihoovides peitus alati pisut müstilisust, tekkis see salapära paradoksaalsel moel täiesti tavaliste, triviaalsete ja argiste asjade pinnalt. No mis nõiduslikkust peidab endas aianurgas seisev, ammuilma nõgestesse kasvanud kompostihunnik? Või hoovinurgas olev tillukese aknaga pesuköök, mis justkui häbenedes sirelite varju on tõmbunud? Ühele

Kaduviku kaja 2 loe edasi »

Kaduviku kaja 1

(lugu sahtlist Kaduviku kaja) Kaduviku kaja proovib teieni tuua nähtusi, mis meie linnapildist taandumas või juba sootumaks kadunud. Kolame tolmustel pööningutel, kiikame pesuköökidesse, tuhnime puukuurides ja ehitame onne. Tule kaasa! Kui kesklinna kiiskavatele klaasi-, metalli- ja betoonikuhilatele otsustavalt selg pöörata ja suvalises suunas sammuma hakata, kui mööduda ka magalate ilmetutest paneelkarpidest ja minna üha edasi,

Kaduviku kaja 1 loe edasi »

AVALEHELE | ??? | KONTAKT

Kaduviku kaja